neljapäev, 17. november 2016

Mulle Trump täitsa meeldib ehk mida inimesed praegu poliitikutelt kõige rohkem ootavad

Paljudele ajakirjanikele oli ja on Ameerika vastne president Donald Trump vastukarva. Näiteks Vanity Fair'i peatoimetaja Craydon Carter ilkus tema üle oma kolumnis lausa perversse mõnuga, hoidumata isegi torgetest Trumpi välimuse aadressil - näiteks kordas ta igas kolumnis, et Trumpil on erakordselt tiny fingers ehk tillukesed sõrmed, mis olevat rumala ja vulgaarse inimese tunnuseks. Kuu enne presidendivalimisi avaldas Vanity Fair lavastatud pildiseeria, millest ühel on näha, kuidas blond näitsik (vale-)Trumpi peenisesse õhku juurde pumpab.

Mnjah - eks meiegi oleme siin Kohvikus Eesti presidendikandidaatide üle kõvasti irvitanud ja me ei ole varjanud oma eelistusi. Iseasi, kas end kvaliteetajakirjanduse lipulaevaks pidaval väljaandel sobib nii isiklikuks minna.

Ka Eesti ajakirjandus oli Trumpi suhtes küllaltki kriitiline, eelistades talle selgelt Hillaryt. Oma osa oli siin ilmselt sellel, et Hillary on Eestis käinud, kuid põhipõhjuseks Hillary vaen Putini suhtes, kes on omakorda eestlaste arch enemy. Ehk siis minu vaenlase vaenlane on minu sõber - attitude. 

Viimati sarjas Trumpi Meedia Keskpunktis Maarja Liis Arujärv, kes kiljatas, et kui selline mees hoiab käes tuumanuppu, siis tema küll rahulikult magada ei saa.

No palun vabandust, mõtlesin ma selle peale. Trumpi arrogantsus ja solvangud olid ju puhas show, näitemäng. Trump teab, et sellistel aegadel nagu praegu, kus on väga palju allasurutud viha ja kättemaksujanu, tahavad inimesed näha liidrit, kes selle viha ja kättemaksujanu nende eest välja elab, kasvõi siis ainult oma kõnedes, ja Trump on suurepärane oraator. Tal oleks olnud suur edu Vana-Kreekas, kus häid oraatoreid saatis alati poliitiline edu. Siin võib mõni väita, et ka Hitler oli suurepärane oraator, aga Hitler oli lisaks sellele alaväärsuskompleksiga fanaatiline hull. Trump on pragmaatik, kes kohandas pärast võitu kohe oma käitumist: ta ütles, et Ameerika võlgneb Hillaryle palju ja teda tuleb selle eest tänada. Ei kippu ega kõppu enam Hillary vangi panemisest. See vangipaneku jutt kuulus show'sse.

Eelkõige meeldib mulle Trumpi juures see, et erinevalt Hillaryst, kes presenteeris end kampaania ajal läbi ajakirjanduse ja osava mainekujunduse, hoides end isegi oma tulistest toetajatest paari sammukese kaugusel, läks Trump rahvale ligi ja suhtles inimestega otse, vilistades ajakirjandusele ja igasuguste korüfeede arvamusele. Endast ülimalt heal arvamusel olevale Craydon Carterile ja paljudele teistele ajakirjanikele see loomulikult ei meeldinud - kuidas siis nii, varem on ju presidendikandidaadid ajakirjanike ees ette ja taha koogutanud ja nüüd tuleb üks mees, kes ütleb, et tal ei olegi ajakirjanikke vaja??? Ainus kanal, kes Trumpi kampaaniat enam-vähem objektiivselt kajastas, oli minu meelest CNN ja eriti CNNi staarajakirjanik Anderson Cooper, kellele Trump mitmel korral intervjuu andis.

Trump on ka aus ja otsekohene ning julgeb mistahes teemal arvamust väljendada. Ma arvan, et inimestele läkski ta korda just seepärast, et tema arvamust kuuldes sa võisid olla täiesti kindel, et see on TEMA arvamus, mitte kellegi osava nõuandja või kampaaniameistri arvamus. Okei, ta ütles vahel ka valesid asju ja läks omadega metsa, aga eksimine ongi inimlik ja sellisena võluv. Inimesed on, mulle tundub, väsinud nägude tegemisest, sellest lõputa make believe'ist, mis on poliitikale ja poliitikutele nii omane, ning seepärast saigi Ameerika presidendiks ärimees Donald Trump.

Kui nüüd tõmmata võrdlusjooni Eesti poliitikaga, siis Reformierakonna ja selle juhtivad tegelased paigutaksin ma ühte patta Hillaryga. Täpselt samad maneerid, mittemidagiütlemine, varjamine, elegantselt peidetud ülbus (ja vahel ka mitte nii väga peidetud ülbus). Kes on Eesti poliitika Trump? Kindlasti mitte IRL, sotsid ega Keskerakond. Isegi mitte Savisaar, sest Savisaar küll põlgab Trumpi kombel ajakirjandust, aga varjab oma afääre sama hoolikalt nagu Hillary.

Eesti poliitika Trump on minu meelest EKRE. Ja EKRE tõuseb, nagu gallupitest näha võib. Eesti inimene on samuti väsinud nägude tegemisest ja lõputa make believe'ist ning januneb erakonna järele, mis räägiks asjadest nii nagu nad on. Mulle tundub aga, et ERKE jääb järgmistel valimistel jackpot'i võtmiseks natuke liiga tagasihoidlikuks. Vaja oleks veel suuremat ausust, veel suuremat lajatamist, kõikide ühiskondlike mädapaisete jõhkrat lahti pigistamist. Ei ole vaja nii kirglikult parketi poole püüelda. Kes ütleb, et uus peaminister peab käima läikivates lakkkingades ja mitte poristes saabastes?

Kui EKRE seda suudaks, siis võiks ta tõusta toetusedetabelites isegi Keskerakonnast ettepoole. Ja võita - oh appi! - järgmised valimised.

Asi on julguses, ainult julguses.

5 kommentaari:

olge ise ka tublid ütles ...

Mart Helme: President Trump kui terve mõistuse võit

Anonüümne ütles ...

Hea analüüs!
Hoian ka pöialt EKRE-le järgmistel valmistel!! olen neid valinud sellest ajast peale kui nad orbiidile tõusid. Ainus lootus veel et Eesti midagi paremuse poole muutub.

Margus Kiis ütles ...

Trump ajab iga päev eri jutte, ja seda juttu mida parajasti vaja, ma ei tea kui "aus" see nüüd on. Näitab, et tegelikult ta ei kujuta hästi ette, mis see presidendiks olemine üldse tähendab.
Tõenäoliselt jääbki ta paljalt esindusisikuks, tema eest valitsevad igasugu vanad vabariiklased. Mis pole ka üldse tore. GW Bush jäi ka peamiselt esindusisikuks, tema varjus tegutsesid äärmiselt jõhkrad ja lausa kummastavalt kurjad vabariiklikud poliitikud (Cheney, Rumsfield jts) laamendasid maailmas mis hirmus, alustasid kaks siiani kestvat sõda, peksid Lähis-Ida segi, tekitasid USAsse majanduskriisi jne jne. Tore? Kahtlen selles väga sügavalt.

Margus Kiis ütles ...

Trump muideks kaotas rahvahääletuse ja päris karmilt, tõenäoliselt oma 2 miljoni häälega (faktiliselt, praeguse seisuga on tema miinus 1,2 miljonit häält), nii et ta mingi eriline rahva lemmik ka pole, nagu kõiksugu tegelased tahavad näidata. Pigem vastupidi, ta sai isegi vähem hääli kui Mitt Romney 2012, kuigi valijaid oli 4 miljonit inimest rohkem.
Trump võitis peamiselt tänu oma meeskonna väga heale strateegiale ja Clintoni kampaaniameeskonna väga viletsale tööle.
Nii et pigem oli Trump nõrk kandidaat aga hea meeskonnaga ja Hillary tugev kandidaat nõrga meeskonnaga.
Nii et soovitaks vaadata siiski fakte, enne kui Trumpi üleliia ülistada.

ann ütles ...

Ma arvan,et EKREga (või tema imagoga)on 2 asja: esiteks, rahvuslikkus, mis läheb paljudele peale, seisukohad, mille väljaütlejaga on paljudel eestlastel kerge samastuda. Aga teiseks, konservatiivsus, millega enam nii lihtne lugu ei ole. Just selles osas on asju, mis jäävad paljudele EKRE juures võõraks. No näiteks, kui ikka öeldakse,et 20-tes naine, kellel pole lapsi, on ühiskonnale probleem - siis paljudes (isegi, kui laps/lapsed on olemas ja otseselt tema pihta ei käi) tekitab see pigem ebamugavust. Eestlane on üks tundlikumaid ja tõrksamaid olevusi maailmas selles osas, kui keegi tahab (või vähemalt tundub, et tahab) tema eraelu korraldama hakata(nb! madal usklike e. ametlikesse usuorganisatsionidesse kuulujate % - kas pole kõnekas?), allergiline reaktsioon tekib ülikergesti.


Nii et naljakas vastuolu selle erakonnaga - on, mis tõmbab ja on, pigem tõukb. Niisugustes vastuoludes see toetusprotsent siis kuidagi kujunebki. Kui poleks seda teist, võiks populaarsus suuremgi olla.