pühapäev, 25. detsember 2016

Eesti riik kulutab miljoneid, et laste elu kibedaks teha

Eestis on levinud arvamus, et riik hoolib laste eest ja et lapsed on tähtsad. Tegelikult on kõik vastupidi - riik kulutab miljoneid selleks, et laste elu võimalikult kibedaks teha.

Ma kirjeldan siin oma juhtumit. Kõigepealt lahutuse käigus leppisime eksiga kokku, et mina vara jagamist ei nõua, vara jääb talle ja sellega on kaetud võimalikud elatise maksed. Eksil oli väga hea sissetulek, ligi 10 keskmist palka, mis kattis kuhjaga kogu pere vajadused. Mina aga temaga edasi elada ei saanud, kuna ta muutus minu suhtes iga päevaga üha vägivaldsemaks ja ma hakkasin kartma, et a) ma võin rüseluse käigus vigastada abikaasat ja/või lapsi ning b) et üha suurem vägivaldsus võib avaldada halba mõju lastele.

Sestap leppisime kokku, et abikaasa ei nõua elatist ja mina ei nõua vara jagamist. Küllalt mõistlik kokkulepe, et vältida asjatut ja pikaajalist jagelemist nugade-kahvlite pärast.

Ent kuivõrd seadus ametlikult sellist elatise tasa-arveldust varaga ei võimalda, siis oli mu eksil võimalus ikkagi nõuda kohtu kaudu elatist, mida ta ka tegi. Ka sellest võib aru saada: süües kasvab isu. Pärast meie ühisvara, Tallinna Nõmme maja kättesaamist tahtis ta veel ja veel ja veel. Minule oli see loomulikult üllatus, aga ma tahtsin parimat ja olin nõus ka elatisega. Mida ma aga ei teadnud, mida see endaga kaasa toob - et sellega arestiti minu ettevõtte, FIE arved ja muudeti ettevõtlus võimatuks. Sellega kadus ka sissetulek. Ning võime elatist maksta. Mistõttu käivitas riik kohe sunnimehhanismi: algatas minu suhtes kriminaalasja. See muutis minu senise tegevuse, ettevõtluse veel raskemaks, et mitte öelda võimatuks. Ja kui otsa tuli veel saja aasta suurim majanduskriis ja langus, ning arvestades, et olin investeerinud üsna palju kinnisvarasse, siis oli kaotus üsna suur. Sadu tuhandeid eurosid. Üks Tartu ettevõtja sai tänu sellele miljonäriks, et mina olin sunnitud oma kinnisvara hädaolukorras odavalt müüki panema.

Samal ajal sain uue elukaaslasega lapse ja natukese aja pärast sündis veel teine laps. Nüüd tagantjärele on väidetud, et lapse saamine sellises olukorras oli mõtlematu tegu ja teise lapse saamine veel mõtlematum. Ent ma olen kõrgharidusega inimene, pean ennast küllalt võimekaks, ma olen teeninud päris hästi, et mitut majapidamist ülal pidada, seega ei näinud ma ühes või kahes lapses mingit probleemi. Pealegi, paljudes peredes pole laste sündides kohe kõike olemas ja raha ning rikkust jalaga segada - lapsed motiveerivadki tegutsema ja pingutama.

Ent millega ma ei osanud arvestada, on see, et riik alustab meeletut pressingut. Minu elatisega seotud kriminaalasja peale kulus kokku ligi 5 aastat järjepidevat uurimist ja erinevaid menetlusi, kokku sadu töötunde ja tuhandeid eurosid maksumaksja raha. Kõik arveldusarved on kinni pandud, kõik kontod, nende seas FIE ettemaksukonto tühjaks tehtud. Ühesõnaga, tehtud kõik selleks, et mul mingit vara ei oleks ega saakski olla. See on riigi poliitika. Nagu nüüd öeldakse, tehakse seda kõike selleks, et elatisevõlglase elu võimalikult kibedaks teha. Järgmise sammuna on plaanis keelata võlglastel auto ja laevaga sõitmine ning välismaale minek. Viimase käiguna ähvardatakse võlglased vangi panna. Ehk siis läheb elu veel kibedamaks.

Aga üks ja päris suur asi on jäänud siin kõigevägevamal riigil kahe silma vahele: mis siis, kui sel võlglased on uus pere ja väiksed lapsed. Kui tehakse ühe inimese, pereisa elu kibedaks, siis paratamatult tähendab see, et tehakse kibedaks terve pere elu. Ma saan aru, et sellises olukorras lapsi saada on meeletus, aga kui need lapsed on olemas. Mis siis? Ma saan aru elatisevõlglase piinamisest, aga mis õigustab süütute laste piinamist? Ja selliseid lapsi on Eestis arvatavalt tuhandeid. See tähendab, et riik kulutab miljoneid eurosid menetluste peale, et teha kibedaks kõigi nende laste elu. Aga lapsed on tulevik, nagu öeldakse, ehk riik saeb oksa, millel ise istub.

Minu kogemus näitab, et kui elu kibedaks teha, ega siis midagi sealt ei tule ka. Menetluse käigus on minu võime elatist maksta muutunud olematuks. See on ka loomulik - üksikisik ei saa riigi vastu. Nüüd olen olnud juba 5 kuud töötu, olen täielikult riigi ülalpidamisel ja töökohta on leida keeruline, sest olen kriminaalkorras karistatud. Võimalus on alustada uuesti ettevõtlusega, aga mul on hirm, et ka ettevõtte elu tehakse kibedaks. Ehk on selle menetlusega võetud võime üldse mingit elatist teenida. See on ilmselt põhjus, miks paljudes maades, näiteks Soomes pole elatise mittemaksmine kuritegu. Elatise suurus on teatud protsent palgast, mille peab kinni riigi pensioniamet Kela. Stiilis, et kui elatist ei maksa, siis tulevikus pensioni ei saa. Kui sissetulekut pole, siis peatub ka elatise maksmise kohustus - see lükkub edasi ajani, mil tekib sissetulek. Neile, kellele lapse teine vanem elatist ei maksa, kompenseerib selle Kela. Küllalt mõistlik süsteem mu meelest. Pole ausalt öeldes kuulnud Soomes ka mingit sellist kisa elatiste pärast nagu Eestis. Või et Soomes keegi elatise pärast laste elu kibedas teeks.

14 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Et sul pole isegi häbi sellist jama kirja panna. Kaua sa oma töötust, egoismi ja laiskust õigustada kavatsed? Praegu on jõulud ja sina muudkui toodad oma sõjaviha ja riigivihkamisviha. Vaata peeglisse - põhjus miks su elu nii perses on peitib ainult ja ainult seal. Loodetavasti 2017a pannakse sind lõpuks kinni, sa oled selle iga keharakuga ära teeninud.

Inno ütles ...

No aga pange siis ükskord kinni, jumal küll, kaua võib seletada, nüüd juba 6 aastat on eks mind sellega ähvardanud.

Inno ütles ...

Ainult ma ei saa aru, kuidas see laste elu paremaks teeks.

Skarabeus ütles ...

Su eks on pika vihaga ja tekitab keeristormi,ma ütlen.Aga sa oled tubli,muudkui hammustad...

Eldur Kanter ütles ...

Tervitus!Olen Eestis selle ise kõik läbi teinud,lase sealt parem jalga kiiresti ja ehita oma elu kuskil mujal üles,sellist riiki pole küll kellelegi vaja.....

Diives ütles ...

Jah, olen otsapidi sarnase teemaga kokku puutunud ja ei ole otsa ega äärt minu imestusele kui alatult ebaõiglased on seadused ja kohtunikud. Miks ometi? Mingi inimlikus peaks ju säilima, aga kunagi vale valiku teinud meestele ei jää mingit võimalust edasi normaalselt elada.

Irja ütles ...

Minul on kõige rohkem kahju sellest, et nii hävitatakse ka laste armastus selle riigi vastu, kus nad on sündinud. Miks peaks Roosi tulevikus Eesti riiki armastama?

Anonüümne ütles ...

See mis eesti riigis praegu lokkab on ehe anarhia. Mul oli oma ettevõte. Naine oli raamatupidaja. Mingi hetk hakkas ta vaikeslt semima müügimehega. Sain jaole. Lahendasin asja rära. Ikkagi neli last.....
Läks veel aega ja naine semmis juba uue firma töötajaga. Mina olin süüdi- "ei osanud pöörata vajalikku tähelepanu" naisele. Loomulikult ei osanud. Lapsed vötsid kogu aja ja töö ka. Naist polnud tihti koduski. Jöudsime lahutuseni. Naisele jäi maja, kogu elamine, auto Minaläksin käed taskus. Kuna naine Tahtis lahutust leppisime nii kokku. Tema ei nöua elatist ja saab kogu vara. Saab ka mu firma töömehe oma kaissu. Minule jäid firma. Riismed peale naise lahkumist.
Kuu hiljem tulid nöudmised. Maksa elatusraha. Ähvardused, nöudmised. Hakkasin maksma, sest midahi muud üle ei jäänud. Süües kasvab isu. Nüüd maksan. Elatist, omal elukohta pole. Ähvardused mind mapealt hävitada on juba üsna vihased. Ja mis tal viga Mind hävitad- riigi seadusandlus, advokaadid, kohtutäiturid, köik on tema poolt. Minul pole abi ega öigust kusagilt otsida. Igalt poolt pörkad tagasi nagu pidalitöbine.
Nüüd pole muud teha kui veel vanas eas siit jalga lasta.

Irja ütles ...

Kohutav. Tegelikult on hoopis see riik, mis niimoodi elusid hävitab, pidalitõbine.

rain ütles ...

Anonüümne on see köige targem!!arg aga omaarust asjalik!! Häbi peaks olema

LPR ütles ...

Minu vend jättis kaks maja naisele. Täielik häving.

ann ütles ...

Kas seadus käsitleb elatisest hoidumist kriminaalse teona või mitte - minu isiklik sisetunne ütleb ikkagi, et tegu halva teoga. Ja inimlikult väga rumala teoga. Hämmastab, et on üldse olemas selliseid, kes oma laste ülalpidamises osaleda ei taha ning vaevuvad selleks leiutama igasugu ettekäändeid. Kes on uhked selle üle, kuidas neil on igasugu nõksudega õnnestunud süsteemi lollitada ja ülalpidamist vältida - mis nuripidine uhkus see on küll inimestel?

Ma saaks aru just vastupidisest käitumisest. Et kui naine ütleb mehele: "Mina sinu närust raha ei taha, mul on endal sissetulekut jalaga segada ja ma olen otsustanud lapsed ülal pidada üksi - sina aga võta oma raha ja ära seda enam kunagi paku!!! Soola sisse!!!", siis mees läheb ja topib selle raha kasvõi värava kõrval kasvava puu õõnde ja helistab siis naisele: "Nii, see närune raha on nüüd puuõõnes. Mina sind seda laste heaks kasutama sundida muidugi ei saa - otsustada ise, kas lased selle raha pättidel sisse vehkida/rottidel ära süüa või siis äkki ikkagi võtad selle raha. Mina olen oma poolt nüüd kõik teinud, kui sina ajad kiusu ega lase mul omi lapsi ülal pidada - mis ma teha saan. Eks lapsed otsusta, kumb meist jaburalt käitub."

Vaat sedapidi käitumisest ma saaks inimlikult aru. Kui inimene võitleb võimaluse eest omi lapsi ülal pidada nagu lõvi. Vaat siis on inimesel uhkus õige koha peal.

Unknown ütles ...

Sellepärast ongi vaja kõik paberile kirja panna ja notari juures kinnitada, et vitu viha pärast liiga teha ei saa. Usalda, aga kindlusta oma tulevik. Vitu viha on hull ja 6 aastat niimodi vahutada on ikka julm. Naised on meestest targemad, kavalamad, leidlikumad jne. Ajasid ikka exi püha viha täis ei see enne maha rahune kui on sinuga 1:0 teinud. Jõudu ja jaxu

V.K ütles ...

No ausalt öeldes ma saan sellest aru ka et see Inx peast pööraseks läks, ma oleks sama teinud kui ma oleks pidanud selliseid asju enda kohta lugema nagu siin blogis tast kirjutasite! Karta on see see viha ei vaibu kunagi! Eks see nii olid sina raiusid ta siia blogisse ja tema sind võlakoormasse! Aga ma ka ei yldistaks neid alimendi juhtumeid eks seise ja olukordasi on igasuguseid ja pole alati asi must valge! Aga fakt on see et mõlemad vanemad peavad panustana lapse heaolusse võrdselt!