Raha või armastus?

Maailmas on palju arutletud selle üle, kumb on tähtsam, kas raha (varandus) või armastus. Ühed ütlevad, et loomulikult raha. Teised jälle, et tähtsam on armastus. Eks see dilemma ole sama vana kui on inimkond. Raha ja armastus on alati inimeste meeli erutanud. Nii raha kui armastuse pärast on kakeldud, peetud sõdu, kadunud terved tsivilisatsioonid.

Aga kumb siis on tähtsam? Kas üks või teine? Või mõlemad koos?

Minu enda elukogemus ütleb, et mõlemad koos eksisteerida ei saa. Sest üks välistab teise. Raha on nii   domineeriv, et lämmatab enda kõrval kõik muu, ka armastuse. Paljud endised armastaja-paarid, isegi parimad sõbrad on läinud raha pärast tülli ja suhted on purunenud. Sest raha ei talu enda kõrval kedagi teist. Raha tahab olla igas pulmas peig ja matusel kadunuke. Ta on väga armukade.

Armastus seevastu, nii imelik kui see ka pole, ei taha enda kõrvale eriti raha. Sest raha nõuab omajagu omakasupüüdlikkust, ahnust, aga armastus, see tähendab eelkõige piiritut lahkust, andmist. Aga, nagu öeldakse, jagajale jäävad näpud. Armastuse puhul jääbki järgi ainult armastus. Öeldakse, et elab õhust ja armastusest - see vastab tõele, armastus ei hooli rahast. Ja kui armastad, oled kõrvuni armunud, siis oled valmis loobuma kogu rahast. Selline põnev fenomen.

Ma olen veel tähele pannud, et inimesed ja terved rahvad jagunevad laias laastus kaheks: ühed on rohkem armastajad ja teised rahainimesed. Euroopas näiteks on armastajad rohkem lõuna pool ja rahainimesed rohkem põhja pool. Kes igatseb armastust, rändab lõunasse, kelle jaoks on tähtsaim raha, see liigub põhja poole. Sellest tuleneb praegu Euroopa Liidus põhja- ja lõunaosariikide vastuolu, mis on paisumas suisa poliitilisest kodusõjaks, kus lõunaosariigid ähvardavad liidust välja astuda. Põhjaosariigid jälle pole nõus lõunarahvaste armastust kinni maksma. Põhjapoolsed valmistuvad sõjaks, lõunapoolsed ihkavad rahu ja on nõus tegema järeleandmisi Venemaale.

Eesti puhul olen tähele pannud, et üha tähtsam on raha. Inimesed ei räägi enam palju armastusest, vaid ainult rahast. Luuletusi ei loeta, selle asemele on tulnud eneseabiõpikud - kuidas ratsa rikkaks saada. Ma ei teagi, mis see tähtsam on. Eestlased on elanud aastakümneid puuduses ja raha justkui oleks meeldiv kergendus. Mikrouun oli Eesti vabaduse sümbol. Samas, ilma armastuseta ei sünni lapsi, ei ole arengut. Eestlased ajavad taga raha, aga öeldakse, et raha pole tänapäeva maailmas probleem - seda on enam kui küllalt. Hoopis armastust on vähe, areng on seiskunud. Euroopa Liit külvab raha suisa lennukilt, aga kasvu ikka ei ole, armastust see juurde ei too. Armatusega on see paha lugu, et seda raha eest ei osta, ükskõik kui palju seda raha ei oleks.

Armastus tooks Eestile arengu, aga kas eestlane on valmis selle nimel oma rahast loobuma? Ma kahtlen selles.