esmaspäev, 23. jaanuar 2017

Kuidas Roosi potihirmust üle sai

Jagasime siin blogis mõni aeg tagasi muret selle üle, et meie pisike, tollal üheaastane Roosi kardab potti ega soovi sinna mingi hinna eest häda teha. Tuli igasuguseid soovitusi: küll soovitati ta poti peale meelitada mõne raamatu või šokolaadiga, küll suurele potile lasteiste peale panna, küll mähe ära võtta ja muud värki. Ise katsetasin ka täitsa uue poti ostmist, kuna arvasin, et Roosi kardab seda konkreetset kollast potti. Ostsin uue roosa. Ikka ei miskit. Nii kui talle potti näitasin, pistis ta kisama: „Ei-ei-ei!” ja sinna see jäi.

Siis lõin käega. Lõin täielikult käega. See juhtub siis, kui ta juhtub, ütlesin endale ja leppisin ka sellise mõttega, et Roosi saab potiga sõbraks alles kolmeaastaselt või peale selle. Praegu on Roosil vanust kaks aastat ja kaks kuud. 

Rahunesin mina, rahunes ka Roosi. Takseeris vahepeal potti, aga midagi selle suhtes ette ei võtnud. Noh, vahepeal pani selle endale pähe, aga muud ei midagi.

Kuni eile õhtul tõi ta poti mulle näha ja ütles: „Pissi-pissi!”  Võtsin tal siis mähkme ära ja imede ime - Roosi istus poti peale, ise, vabatahtlikult, ja... Pole vist vaja täpselt kirjeldada, mis edasi sai:). 

Nii et - laste puhul töötab ikkagi kõige paremini laissez faire- attitude. Tuleb lihtsalt last usaldada ja uskuda, et tema ise teab kõige paremini, millal ta mingiteks asjadeks valmis on. Mitte vanaemad-vanaisad ja teised sugulased, naabritädid ja lasteaiakasvatajad, vaid LAPS ISE. Tunnistan, et seda põhimõtet on vahel raske järgida ka minul, kes ma enda arvates kange Soome naine olen ;), sest soovitusi sajab uksest ja aknast ning vahel ikka mõtled, et äkki keegi teine teab paremini, aga laste puhul kipub see paraku nii olema, et need väikesed tegelased on meist, suurtest, palju targemad. Ei tohi lihtsalt nende loomulikku uudishimu ja entusiasmi ära lämmatada ning neid midagi „kampaania korras” tegema panna. 

Nii et relax, lapsevanemad, kel sama mure, ja unustage ära igasugused soovitused. 

PS. Pott võiks lapsel siiski nägemisulatuses olla, et ta sellega tutvust teha saaks :). 

2 kommentaari:

ann ütles ...

Erivajadustega laste puhul ma oleks sellise suhtumisega siiski ettevaatlik - ühe sigaduse on loodus nende puhul juba korraldanud (ehk näidanud ennast ebausaldusväärsest küljest :P) ja pole kindel, mida loodus arengu nn. teelahkme olukordades (kus on parem tee ja halvem tee) veel korraldada võib, kui lasta tal omatahtsi teguteda. Kui kaldub sinna halvemasse - no siis lihtsalt läks nii ja ega loodus pärast vabandust paluma tule, et nii läks...

Irja ütles ...

Jah, siin tuleb kombineerida - arstidega nõu pidada, aga pressida ka ei maksa. Tuleb võtta sellist last sellisena nagu ta on - rõõmustada kõikide edusammude üle, loota parimat, aga mitte olla ka pettunud, kui need lootused ei täitu. Eks see üks paras kunst ole ja meie õpime ka töö käigus :).