Mul on nüüd lahutusest ja elatise menetluse algusest möödas 11 aastat. Kokkuvõtteks võib öelda, et selles menetluses on tegeletud selle 11 aasta jooksul ainult rahaga, on küsitud ainult raha. Mitte keegi pole selle aja jooksul küsinud või uurinud kasvõi poole sõnaga, kas ma sooviks lastega kohtuda. Justkui lapsi kui elus olendeid polegi olemas ja raha nõutakse mingite asjade eest.
Elatise menetluses on lastest saanud asjad, mille eest isad jäävad pärast lahutust võlgu, sest kohus jätab lapsed pärast lahutust elama ema juurde. Isale jääb üles ainult võlg.
Samas nii nagu nõuab seadus elatise maksmist on seaduse järgi õigus isal näha lapsi ja lastel on õigus suhelda isaga. Elatise asjas nõuab õigust riik ja teeb seda kõige karmimate sunnimehhanismidega, kuni vanglani välja, kui isal raha pole maksta. Samas aga lapse ja isa seadusjärgset õigust kohtumiseks ei nõua ega kaitse mitte keegi.
Elatise asjades on kaitstud rahalised nõuded, aga isad ja isegi lapsed, kelle pärast seda raha nõutakse, on jäetud täiesti ilma kaitseta. Isasid tehakse maha ja väidetakse, et raha asendab edukalt isa, aga ma ei tea, kas see ka päriselt nii on.
28 kommentaari:
Ma siin vaidleksin veidi vastu - oma õiguste eest tuleb lihtsalt seista. Sul peaksid ju olema kõik eeldused selleks, et mitte lasta endale õiguslikes küsimustes kotti pähe tõmmata, sest irja peaks ju eelduslikult perekonnaõigusest nii palju ikka jagama.
Mulle jääb ausalt öeldes üldse kunidagi veidi arusaamatuks, mis värk sul selle ühisvara jagamise, elatise ja suhtluskorraga oli? OK, lapsed jäid emaga ja pead tasuma elatist, aga ühisvara jagamisest oleks ju võinud siiski midagi sulle ka pudeneda? Või oli teil kokku lepitud abieluvaralepinguga midagi muud?
Ja kuidas on see võimalik, et suhtluskord on kokku lepitud selliselt, et sa lapsi üldse ei näe? On võimalik, et sa pole kas ise selleks üldse õiguslikke samme astunud või siis on sul olnud lihtsalt halb advokaat.
Eestis on perekonnaõiguslikes vaidlustes pendel kõvasti naiste poole kaldu, seda on tunnistanud isegi kohtunikud. Alles hiljuti lugesin intervjuud kohtunikuga, kelle arvates on elatismiinimum liiga kõrge - Eesti palkade kohta.
Paraku on see meeste seljast viimase naha koorimine aga kogu selle asja ummikusse jooksutanud. Isade elu on kibedaks tehtud, aga loodetud raha lastele see toonud ei ole. Ega too ka. Hoopis riik peab nüüd elatisevõlglastest isasid ülal pidama - kas siis vanglas või töötukassas.
Ühisvara, Nõmme maja ja kõik seal sees olevad asjad, jättis Inno Ingridile, sest tahtis olla aumees. Kõik. Mis on õppetunniks kõikidele meestele, kes tulevikus aumehed olla soovivad. Eestis on nirud lood sellise asjaga nagu "au".
See ei ole tõde- Innole jäi maamaja Pärnu lähedal, mille te maha müüsite ja ka Nõmme majast sai Inmo raha. Miks te sellist jama ajate? Aumees???
No OK - ühisvara siis jagati poolte kokkuleppel selliselt, et kogu vara sai üks pool endale.
Aru ma ei saa aga sellest, miks Inno lastega kohtuda ei saa? Ma küll seda teie lugu detailideni ei tea, aga kas hooldusõigus on siis antud tervenisti ühele vanemale? Selleks peavad olema kas väga mõjuvad põhjused (Inno puhul ma küll ühtegi sellist põhjust ei näe hetkel) või siis on selline variant, et lasti endale kohtus müts pähe tõmmata ja lihtsalt ei võideldud piisavalt.
Oli kuidas oli, aga vähemalt suhtluskorra saaks ju ikka läbi kohtu normaalselt toimima panna, et isa lastega kontakti ei kaotaks.
Mis puutub süsteemi kallutatusesse, siis on see pigem nii muudel tasanditel (KOV, lastekaitsjad jne), kohtus või isegi politseis ma tegelikult eriti seda märganud ei ole, et isade õigusi üldse ei arvestataks. Mida aeg edasi, seda normaalsemalt suhtutakse ka sellesse, et laspsi võib väga edukalt kasvatada ka isa.
15:04 anole: Innole jäi maamaja - väärtus 200 tuhat, Ingrid sai Nõmme maja, väärtus 4 miljonit. Inno sai Nõmme majast 200 tuhat, mille jättis aumehena elatise ettemaksuks, mida aga hiljem kohtus ei arvestatud ja mille ulatuses Ingridile elatis välja mõisteti. Ergo: Inno ei saanud mitte midagi ja Ingrid sai 4,4 miljonit. See on vara jagamine Eesti moodi.
Isade õigustega arvestamisega on seinast seina, tšekid-lilled :). Naisepeksja-elatisevõlglase Rainer Nisu suhtes näiteks kriminaalmenetlust ei algatatud, kuna ta „midagi maksis”, nagu Pealtnägijast välja tuli, ja osade isade suhtes ei algatata ka siis, kui ta vähemasti ühe euro on maksnud Ja siis on jälle selliseid keisse, kus algatatakse ka siis, kui sa iga kuu midagi maksad nagu Inno puhul. Aga mis sellest ikka, rääkimisest ei muutu midagi. Kellele ei meeldi, läheb ära ja sillä siisti :).
Siin polegi tõesti midagi kaasa tunda. See on õpikunäide, kuidas võidakse inimese heausksust ära kasutada ja ta üle lasta. Stiilis, et annad teisele jalgratast kasutada, ta võtab selle endale ja müüb maha. Kui ratast tagasi küsid, süüdistab sind varguses ja palkab advokaadi, sul pole enam millegagi tõestada, et see oli sinu ratas ja sind pannakse varguse eest vangi. Nii juhtub. Ja ma ei teagi retsepti, kuidas selliseid asju vältida.
No see on sinu hinnang majale 4 miljonit. Tegelikukt jäi sinu eksile maksta eluasemelaen, millest sina loobusid, sest maja polnud ju teie, vaid panga oma. Sinu soovunelm oli lapsed-naine majast välja tõsta, maja maha müüa, aga sa unustad selle, et masu oli aastaks 2007 kõva, pangad laenu ei andnud ja te poleks iial maja eest saanud raha et oleks olnud laen makstud, naisele lastele uus eluase ja Innole hotellidesse hullumiseks. Kõva dzentelmen küll- jätsin eksile kõik laenud ja kallasin ta pasaga üle.
Minu isaga oli muide ka sedasi, et maksis eksnaisele tema poole ühisest majast kinni ja asus sinna koos oma uue naise, minu emaga (kellega kohtus alles kaks aastat peale lahutust, nii et minu ema polnud lahutuses süüdi) elama, aga pärast minu sündi otsustas isa eks Vaida isale keerata, varastas raha saamist tõendava dokumendi isa lauasahtlist ära, kui vanemat poega vaatama tuli, ja nõudis isalt oma poole teistkordselt välja. Isa oli väga hea inimene, kunagi oma eksnaist ei mustanud - vastupidi, eks läks tema juurest ära ühe noorema mehega.
Võib ju öelda, et isa oli ise loll, mis ta siis usaldas toda eksnaist, aga kas elus peabki siis sedasi olema, et oled kogu aeg valvel ja kahtlustad kogu aeg kõiki? Tema näide näitab ka seda, et ole sa ükskõik kui hea, petta võid sa saada ikka ja suurelt.
Kahju, et Eestis kehtib ka tänapäeval sama mentaliteet, mis minu isa lahutuse aegu seitsmekümnendate alguses. Ega siin muud olegi kui leida endale uus elupaik, selline ühiskond, kus ausus on au sees, või kus vähemasti püüeldakse selle poole.
Mina vaataks selle Nõmme maja saaga peale sedamoodi, et Ingrid jäi sinna elama koos kahe pojaga (kelle isa on Inno). Elab seal vist seniajani, vähemalt koos noorema pojaga, vanem vbl on kuhugi õppima läinud ehk mujale kolinud, aga koduks jääb see maja ka talle - võib-olla alatiseks, kunagi juba oma perega. Maja väärtus võis ju tollaste kinnisvarahindade (majandusbuumi aeg, hm!) tõesti olla 4 miljonit (ka Mustamäe vanu 2-toal kortereid müüdi tollal miljoniga - ja osteti ka, oh seda jaburat aega).
Inno paljakstegemisest saaks rääkida ehk juhul, kui Ingrid oleks maja maha müünud, lapsed lastekodusse või kuuse alla viinud ja ise saadud rahaga kusagil n-ö uut elu alustanud, ükskõik, kas siis raha aastaga sirgeks löönud või ainult endale kuhugi luksuskorteri ostnud (NB! ilma lasteta!). Nii et jah, ka see hüpoteetiline 4 miljonit jaguneb tegelikult kolme inimese vahel - Ingrid ja kaks poega. Võib-olla elab üks neist poegadest samas majas ka aastakümnete pärast juba koos oma perega. Kas see väljavaade tekitab Innos - rohkem vist isegi Irjas - suurt kadedust ja ebaõigluse tunnet?
Ja üks mõte veel - kogu see jutt Inno paljaksvarastamisest, petmisest, lubaduste murdmisest jms tekitab küsimuse, kas jurist Irja sai oma diplomi lammaste eest nagu kusagil Kesk-Aasias? Jääb küll selline mulje, sest kuidas muidu ei jaganud ta Inno elukaaslasena ja talle kaasaelajana midagi lepingutest jms juriidikast?
17:46 anole: See 4 miljonit on isegi konservatiivne hinnang, maja kiirmüügihind. Ja mis panka puutub, siis samamoodi oli laenuga ostetud maamaja, kusjuures laenu jääk oli enam-vähem võrdne nii ühel kui teisel.
Kui mu soovunelm oleks olnud sitta keerata, siis ma oleks nõudnud vara jagamist nagu kõik seda teevad. Aga ma loobusin sellest, tegin head, lootuses, et vastatakse samuti heaga. Ma olen selline, kes usub inimestest head. Aga vastu tuli ainult selget sitta kohe algusest peale. Ja see sitt lendaski ventilaatorisse, nagu öeldakse. Pole mu eks omale leidnud elukaaslast, kohtus vaatas mulle vastu kibestunud vanamutt, ma ei tundnud teda äragi, sest ta avaldab endast leheveegrudel ilustatud noorpõlvepilte. Tegelt on selline enneaegselt vananev kärbatanud õunauss nagu Jürgen Ligi. Jäi oma unistuste töökohast ilma ja kõigest muust ka tegelikult. Varsti lahkuvad lapsed kodust, siis on ta päris üksi, nagu Irja isa eks, kes samamoodi ussitas ja lõpuks ihuüksi jäi. Samas minul on uus pere, armsad tütrekesed ja armastav naine. Ma olen kõik oma unistused saanud täita ja seda kuhjaga. Elu on elamist väärt, nagu öeldakse. Praegu on veidi raskem, aga raskused on ületamiseks ja ega see raske aeg ka igavesti kesta.
18:33 anole: Irja ei sekkunud lahutuse asja, vaid lasi minul otsustada. Ja mina otsustasin nii nagu otsustasin. Irja pole nimelt selline hai, nagu enamik juriste, kes teistel kõrisid järavad, sellepärast ta juura-tööst ka loobus. Ma isegi ei võtnud end esindama advokaati, kuigi võimalus oleks olnud, ma pidasin seda kohatuks minna oma endise abikaasa vastu koos advokaadiga. Minu eesmärk oli asi sõbralikult ja rahumeelselt lahendada. Mis aga ei õnnestunud, kuna mu eks palkas advokaatide armee, selle raha eest, mis ma talle jätsin. Aga ma ei usu, et see teda pikemas perspektiivis kuidagi õnnelikuks tegi.
Mis aga maja jäämist lastele puutub, siis oleks see tore. Mina võin enda kohta öelda, et minu südametunnistus on puhas ja ma saan rahulikult magada. See on tänapäeval üha olulisem asi.
... raha eest, mille sa Ingridile jätsid, palkas ta siis advokaatide armee? Nii sa siin ju väidad (tsitaat: mu eks palkas advokaatide armee, selle raha eest, mis ma talle jätsin). Teil oli siis ka sularahaarve ja see jäi samuti Ingridile? Seni oled sa ikka rääkinud, et Ingrid tegi su paljaks majast ja kõigest, mis sinna sisse jäi, ja maja on ju seniajani alles. Nii et ma nagu hästi ei kujuta ette advokaatide armeed, kes sammuvad Ingridi sabas Nõmem maja juurde ja Ingrid siis lahkelt seletab: sulle ma maksan selle keldriaknaga, sulle saunakerisega, sulle kahe aknaga, sina saad serviisi - selle kõik jättis mulle Inno. Iseasi jah, kui ta oleks maja maha müünud, siis oleks olnud sulli küll ja veel (sinu jäetud!), millega advokaadiarveid kinni plettida.
Kui inimesed saaksid üksteist usaldada, siis poleks ju advokaate üldse vajagi. Nagu ma aru saan, siis Innol tõmmati nahk lihtsalt üle kõrvade kogu selle lahutuse asjaga. Ma inimlikult saan aru küll, et ei taha tegeleda oma elukaaslase perekonnaasjadega, aga nii palju oleks ju võinud ikka nõu anda, et elatise nõuet ei saa tasaarveldada ja lahutuse puhul oleks tulnud sõlmida vettpidav kokkulepe ühisvara jagamise osas.
Või siis kasvõi hiljem, et poleks vähemalt seda ÜKT-d kaela saanud ja kriminaalasja. Kas sellega oli ka nii, et Inno esindas ennast ise ehk siis tegelikult olid tema huvid üldse esindamata? Ja nüüd imestate, et kuidas mõned vanemad pääsevad kriminaalasjast kui maksavad tunduvalt vähem. Pigem kohtupraktika ongi selline.
See kõik on aga selline tagantjärele tarkus muidugi.Tulevikku vaadates ma soovitaksin küll Irjal need juuraasjad enda kätte võtta ja mitte lasta Innol rohkem lollusi teha juriidilises vallas.
Ma oleksin tahtnud Innot ühisvara jagamise istungil esindada, aga kohtunik ei lubanud seda, mis on ka mõistetav. Kui Inno kohtusaalist välja astus, siis oli tal aga juba ühisvara jagatud - tema jättis Ingridile enamuse ühisvarast ja Ingrid lubas kohtus, et ei esita esimesel viiel aastal, kuni Inno oma elu uuesti üles ehitab, elatise nõuet, mida ta praktiliselt kohe ka murdis. Kui ma oleksin teda esindada saanud, siis ma oleks kindlasti nõudnud ühisvara pooleks jagamist, sellest oleks siis saanud pikalt elatist maksta. Aga mis sest enam.
Kriminaalasjas soovisin samuti Innot kaitsta, aga kuna politsei kutsus mind selles asjas välja tunnistajana, siis jälle ei saanud ma tema esindajaks olla ning Innot esindas advokaat Ove Ladva, kes nüüd vist enam ei olegi advokaat.
Politsei peaks elatiseasju menetlema ühetaoliselt vaatamata sellele, milline on isiku kaitsja (kriminaalasjades on alati kaitsja). Muidu lihtsalt kaob õiguskindlus ja usaldus riigi vastu.
Aga - kogu see arutelu on tegelikult mõttetu, sest rong sõitis selles jaamast juba mööda ja rääkides asjad ei parane. Ainus põhjus, miks me sellest räägime, on teiste teavitamine ja hoiatamine. Minul enam Eesti suhtes illusioone ei ole. Kibestumist ka ei ole, aga need ideaalid, mis olid, on läinud.
Irja, sa töötasid (mingi aeg vähemalt) kohtus ja sellele vaatamata olid sul illusioonid? Kas sa siis tõesti ei suutnud aru saada ühest lihtsast asjast - et on olemas kaks asja - õigus ja õiglus, ja ükskõik kui EBAõiglane võib tunduda üks või teine otsus, kohtunik PEAB juhinduma õigusest, s.t. seadusest, jättes kõrvale emotsioonid, isikliku suhtumise, sümpaatia-ebasümpaatia, jah, ka igasugused illusioonid ja ideaalid. Sama käib prokuröri kohta, kuigi natuke teisel tasandil - tõendid jms, igatahes mitte emotsioonid. Kui ta seda ei suuda, pole ta kohtunik, ja kui seda ei suuda ükski kohtunik, ongi tulemuseks anarhia. Vastaspooled lähevad linnaväljakule, loobivad teineteist kividega ja kes esimesena surmava löögi saab, on kaotaja. Õigus võidutseb? Või õiglus?
Aga mis puudutab ühisvara "pooleks jagamist", siis õigem oleks ikka öelda "jagamist", sest kohus arvastab ka seda, et ühe "poole" juurde jääb elama jagaja-paari kaks last, nii et "pooleks jagamine" oleks ilmne ebaõilane - seaduse järgi siis mitte õige.
Võtame selle teema viisakalt kokku. Väga erinevatel inimestel ei ole siiski mõtet ühte voodisse ronida, see ei saa paratamatult kaua kesta. Eesti senistes oludes lõpeks see ilmselt millegi jäledaga, näiteid on liigagi palju. Parem las elab igaüks nagu hing ihaldab.
Ma siin Irjat ehk pisut parandaks, pigem illusioonid eestlaste suhtes on otsas mis otsas (beregis, zmey). Eestil endal pole häda midagi.
Õigus on headuse ja õigluse kunst (Ilmar Tammelo). Seda lauset teavad kõik õigusteaduse üliõpilased. Sina seda ilmselt ei ole :).
Ühisvara jagatakse pooleks, kui üks pool seda taotleb. Ehk kui Inno oleks seda taotlenud, siis oleks vara jagatud pooleks, 50:50, vaatamata sellele, et ühe poole juurde jäävad lapsed. Ebaõiglast ei ole siin midagi, sest see, kelle juurde jäävad lapsed, saab elatise. Innol oleks olnud väga lihtne elatist maksta, kui vara oleks pooleks jagatud. Seepärast minu soovitus kõikidele meestele: jagage noad ja kahvlid ka pooleks, kui lahku lähete.
Jah, 22:46, sul on täielikult õigus :). Võib-olla kunagi, kui ma olen väga pikka aega Eestist eemal elanud, suudan jälle siin säravate silmadega ringi käia ja vaimustuda, aga praegu... Praegu lihtsalt naeratan resigneerunult ja ütlen nagu mu isa: Ah, tehke, mis tahate.
Eestlasi on ilmselt liiga palju, et oma inimestega nii käitutakse.
Mehel ja naisel on maja. Lähevad lahku. Maja jagatakse (kohtus) pooleks (sest üks pool nõuab nii, antud juhul oleks siis pidanud Irja jutu järgi tegema Inno). See tähendab, et maja hinnatakse ära ja kes (siinkohal Ingrid) tahab sisse elama jääda, maksab poole maja väärtusest teisele välja.
Mehel ja naisel on lapsed, kes jäävad selle juurde, kellele nö jääb maja. Ja kes peab teisele poolele poole maja väärtusest välja maksma. Kust ta võtab selleks raha? Ainus võimalus on üldjuhul see, et maja müüakse maha ja kumbki saab poole müügirahast. 50:50. Poolest maja rahast saab see, kelle juurde jäävad lapsed, ehk mõnetoalise korteri osta. Lapsed jäävad ilma kodust, harjunud ümbrusest, võib-olla ka oma koolist ja sõpradest, kui on sunnitud kolima teise linna otsa.
Õige ja õiglane lahendus, mis? Eriti laste suhtes, tõepoolest. Eriti kui mees ei hakka pärast seda enam kunagi ametlikult tööl käima ja irvitab elatisenõude peale - minult pole midagi võtta, mul pole sissetulekut, varandust pole ka ka mitte mingit, kõik on uue naise nimel.
Kõigel selles maailmas siin olevat oma aeg. Riigid, rahvad, kultuurid, väidetavalt lausa tsivilisatsioonid tekivad, arenevad, õitsevad, manduvad ja kaovad. Võib-olla on eestlastele antud aeg lõppemas...? Ma ei tea seda veel.
Inno ja Ingridi kaasust vaadates oleks tulnud vara täpselt pooleks teha, nii karm kui see ka ei tundu. Sest nüüd juhtus nii, et Inno jättis küll enamuse varast Ingridile, et lapsed ei peaks kodust ilma jääma, ja jäi lootma Ingridi kohtus antud lubadusele, et too temalt elatist ei nõua. Ingrid aga murdis kokkulepet ja Inno pidi ikka elatist maksma. Oleks vara pooleks jagatud, võinuks Inno oma ühisosa eest saadud raha eest siiamaani rahulikult elatist maksta. Seega mehed - ärge loobuge mingil tingimusel oma osast varast!
Tahaks väga, et Eesti ikka õitseks. Mu isa on selle maa eest võidelnud, seepärast olen ma seda maad armastanud. Lihtsalt minu eestlaseks olemise aeg on lõppenud, tunnen. Ma ei tea ausalt öelda ühtki teist rahvust, mis sel moel oma inimesi kohtleb, aga ju tuleb see siis sellest, et eestlasi on liiga palju.
Irja, täitsa ausalt ja siiralt - mind huvitaks mõni näide, mil moel see rahvus (?) oma inimesi (?) kohtleb, sinu konteksti arvestades siis negatiivses võtmes muidugi. Milles seisneb see kohtlemine, mis teile kahele kohe kuidagimoodi ei meeldi? Mis teil puudu on, mida see rahvus (?) peaks teile andma, et te rahul oleksite? Jah, isiklikult teie, üldine jutt siinkohal nagu ei huvita.
Näiteks muinasjutus olla talupoeg öelnud, et vat kui saaks sularasva juua ja kahe kasuka vahel magada, siis oleks elu hea. Mis on teie "kasukas ja sularasv", et elu oleks hea? Et riik annaks teile korteri, veel parem maja, majaga koos muidugi ka aedniku või kojamehe, sest teid ennast ju aiatöö ei huvita. Kõik tasuta ajalehed ja ajakirjad, sh välismaised? Juulile 24/7 isiklik hooldaja? Toidukorv glueenivabade kakukeste, Katariina kohviku supiga, puuviljadega, ehtsa Norra merilõhega, toormahladega ja kalkuniga igal hommikul ukse taha? Korralik auto koos tasuta bensiini ja parkimisega? Võimalus elada pool aastat soojal maal, sõidupiletid ja muud kulud muidugi tasutud? Pidevalt piisavalt raha pangaarvel? No ja muidugi pool maja Ingridilt kätte ja null elatisenõuet?
Kas siis oleksite rahul Eesti riigiga ja "rahvusega"?
Miks Inno poegadega kohtuda ei saa, seda ei saa ju keegi keelata?
Mida see seletamine annab? Mitte kui midagi, ainult suu vahule ja pärast on paha olla, sest seda, kes oma seisukoha juba kujundanud on, niikuinii ei veena ja see, kes mind usub, usub niikuinii. Kõik, mis mul öelda on, kirjutasin ma viimasesse sissekandesse. Asia on loppuunkäsitelty.
"Ius est ars boni et aequi" ei öelnud siiski Tammelo, vaid Celsus 1. sajandil.
Mõte jääb samaks.
Postita kommentaar