Inno kirjutas, et Reformierakonnaga on jokk, aga mina oleksin, kui lubate, pisut teist meelt. Hanno Pevkuri võit on rõõmustav. Olin millegipärast surmkindel, et võidab Michal, aga näe. Olen Pevkuriga korra Võrumaa Teatajasse intervjuu teinud ja mulle on jäänud meelde kohtumine sooja ja südamliku inimesega. See oli selline intervjuude sari, Kagu-Eesti esinumbritega Riigikogu valimistel. Lasin kõigil neljal - Pevkuril, Lengil, Aunastel ja Padaril - ise kohtumise koha valida. Kui Lenk ei teadnud Võrus ühtki kohta, kus me kokku saada võiks, ja Aunaste kutsus mind Muffinisse, kus ise teenindajana töötas, siis Pevkur arvas, et võiksime kokku saada Ränduris.
Pevkur küsis, kuidas Juulikesel läheb, ja rääkis, et temagi suguvõsas on päris mitu kuulmispuudega inimest, kes olnud edukad invasportlastena. Lisaks sellele jäi mulle meelde see, et ta ütles, et ei joo tilkagi alkoholi - lihtsalt seepärast, et see talle ei maitse.
Nii et mina ütleksin, et Reformierakonnal on lootust küll. Ja ma oleksin isegi teatud tingimustel nõus uuesti Reformierakonna poolt hääletama. Kuid! Enne peab uuenenud Reformierakond mulle veenvalt selgeks tegema, mida nad kavatsevad uuesti võimule tulles ära teha puuetega inimeste elu kergendamiseks. Ja päriselt kergendamiseks, mitte töövõimereformi mõttes „kergendamiseks”. Tahan teada, mida kavatseb Reformierakond teha selleks, et need, kes on ühiskonnas kõige nõrgemad, saaksid samuti elada inimväärset elu - nõnda, et nad ei oleks teistest inimestest majanduslikult niivõrd erineval tasemel.
Et Eestis ei peaks enam kunagi olema sellist saadet nagu „Inglite aeg”, kus puuetega inimestele kerjati raha hädapäraste, esmavajalike asjade jaoks. Mitte kunagi enam.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar