See pilt on tehtud eelmise aasta jaanuaris Lissabonis, umbes samal ajal, mis praegu. Mäletan, et Inno käis ringi särgi väel, paljaste käsivartega, ja minul oli seljas kleit. Oli ca 18 kraadi sooja, päike siras kõrgel taevas ja seda terve päeva.
Nüüd vaatan aknast välja ja puha lumi! Mäletan ka seda, et Lissabonis igatsesin detsembris, jaanuaris ja veebruaris kohutavalt Eesti talve järele. Selle puhta, valge, karge selguse järele. Kohevate pehmete lumehangede järele. Lume raskuse all kummarduvate puuokste järele. Jah, isegi nina näpistava pakase järele. Vaatasin palmipuusid, mis mind ümbritsesid, ja mul oli tunne, et jään millestki kohutavalt olulisest ilma. Märtsis, kevade alul, läks igatsus eriti hulluks.
Nüüd, olles saanud täiel rinnal kogeda nii Eesti talve mõnusid (lumi, lumi, lumi!) kui vaevusi (laste riidessepanemine enne väljaminekut - Lissabonis piisas enamasti vaid kergest jakikesest), olen hakanud üha enam igatsema Lissaboni järele. Mulle tundub, et mulle sobibki selline pidev koha vahetamine - olen loomult rahutu, sählaja, tüdinen kergesti, janunen vahelduse järele.
Nii et. Vaatame. Võimalik, et sügisel või hiljemalt talvel sätime oma ninad jälle Lissaboni poole. Sõltub sellest, millal mu raamat valmis saab. Kõige suurem kirjutamise tuhin tuleb mul alati kevadeti, aprillis-mais, küllap siis panengi tekstile punkti ja saadan käsikirja teise poole kirjastusele ära. Suve veedame kas Eestis või Soomes, vaatame, kuidas tuuled puhuvad, ja sügisel... Ma oleks nii õnnelik, kui saaksin siis jälle näha oma armsat Tejot.
Siin aga tänane vaade meie kodu aknast. Lummav!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar