Viimasel ajal on maailmas läinud lahti seakisa, kuna USA värskelt ametisse asunud president Donald Trump on asunud ... on asunud tegema seda, mida ta valimiskampaania ajal lubas.
Et siis... Kas te kujutate ette! Kuhu on maailm langenud. Et poliitikule heidetakse ette seda, et ta täidab oma valimislubadusi. Kas saab enam absurdsemat asja olla, eksole! Aga eks see näitab koha kätte tänasele poliitilisele eliidile, kes on harjunud rahvale valetama, peaasi, et võimule saada, ja võimule saades unustatakse lubadused päevapealt. Nii on see ju olnud, olgem ausad! Ja kui nüüd tuleb üks mees, kes täidab oma lubadused, siis süüdistatakse teda valetamises.
Ma saan ka muidugi aru, miks ollakse maailmas väga närvis USA-s toimuva pärast. Mina oleks ka. Seni on USA oma kombitsad ajanud igasse maailma riiki ja igas riigis on USA-l olnud mingi asi ajada. Mille kokkuvõttes on kinni maksnud kes? Loomulikult Ameerika maksumaksja. USA on juba aastaid võtnud võlgu selleks, et igas maailma otsas asjatada. Mis on Ameerika rahva korralikult närvi ajanud, mille tõttu valitigi Trump. Nii et siin on oluline vahe näiteks Putini või Hitleriga, kel olid ja on maailma vallutuse plaanid - Trump vastupidi, tahab USA tegevust väljaspool kokku tõmmata. Mis on õige asi, sest kriisiolukorras inimene tõmbabki oma tegevust koomale. Keskendub sellele, mis on kõige olulisem.
Nüüd on muidugi väga ärevil kõik need režiimid ja režiimikesed, mida USA on kõik need aastad üleval hoidnud. Ja neid on väga palju, ma ei hakka siin nimesid nimetama, võin siin kedagi solvata. Loomulikult võib USA-d kui riiki süüdistada selles, et olles aastakümneid loonud sisuliselt endale alluvat maailma, allutades endale terve maailma, loobub USA nüüd päevapealt sellest plaanist ja jätab oma liitlased kaitseta. Aga teisest küljest, kui impeerium nimega USA ei taha lõpetada nagu NSV Liit (mis oli samasugune maailma valitsev monstrum, mis lõpuks oma raskuse all kokku kukkus), siis tuleb teha muutused ise enne, kui ajalugu neid sulle peale suruma hakkab. On selge, et Ameerika rahvas on üha rahulolematum ja rahulolematu just USA tegevuse pärast välismaal. Afganistani ja Iraagi sõjad läksid USAle maksma ligi miljard dollarit päevas. Kujutate ette, eksole. Need sõjad kestsid kümme aastat. Ja mis oli tulemus? Õige, tulemust polnudki, mitte midagi ei muutunud, asi läks veel hullemaks. Ainult et ameeriklaste elu läks kogu aeg hullemaks: Ameerika linnad, isegi terved osariigid läksid pankrotti. Ja mille nimel?! Ehk siis USA maksumaksja, kes Trumpi presidendiks upitas, sai aru, et teda on petetud - et talt on võetud raha lubadusega luua maailmas korda ja rahu, aga vastu pole saadud midagi, või endisest veel hullem olukord, mille lahendamine võtaks veel rohkem raha.
Õige, tänase, paljuski USA enda poolt kujundatud maailma ülalpidamine läheks USA maksumaksjale maksma topelt nii palju kui seni on kulunud. Paneme nüüd ennast USA maksumaksja olukorda. Kas jätkame senist tegevust ja seda mitmekordses mahus, millega riskime oma kodumaa täieliku pankrotiga, või teeme karmi otsuse see pull lõpetada ja keskenduda mõnda aega oma kodustele asjadele. Mõnda aega on maailmast kuulda küll hirmsat hala ja kiunumist, aga samasugune hala ja kiunumine valitses pärast NSV Liidu lagunemist. Ehk siis, kui USA laguneks, siis tuleks see hala ja kiunumine nagunii. Aga kui jätkata senises vaimus, siis viiks see lõpuks USA lagunemiseni.
Nõnda, nüüd on Valges Majas mees, kes üle pika aja raha loeb ja oma rahva peale mõtleb. On selles midagi halba? Ja mis on huvitav, kui USA viis oma väed Afganistani ja Iraaki või mujale, siis ei tõstnud keegi kisa. Küll aga oldi juba Obama peale pahased, et USA ei viinud oma vägesid Süüriasse, Ukrainasse, Iraani ja ma ei tea kuhu veel. Ja nüüd ollakse pahased, et USA tahab oma tegevust välismaal veelgi koomale tõmmata. Ja siis võrreldakse Trumpi Hitleriga. Et mis mõttes? Kas Hitler tegeles sakslaste tagasitõmbamisega välismaalt? Pigem justkui vastupidi, ta käitus nagu USA on seniajani käitunud, taotles ülemvõimu terves maailmas. Kuidas või milles saab Trumpi süüdistada, et ta tahab sellest ülemvõimust loobuda?!
Siin on muidugi küsimus, kas siin on üldse enam millestki loobuda. Kas USA-l endal on üldse seda ülemvõimu enam alles? Kohati jääb mulje, et võim on läinud üle nendele režiimidele ja režiimikestele, kes maailmas võimutsevad, kasutades ära USA laia seljatagust, ise samal ajal kas mitte midagi panustamata või tehes seda selgelt alla oma võimete. Ma ei hakka jälle nimesid nimetama siin, sest mõni režiimike võib end tunda solvatuna. Nimelt on need režiimikesed väga tähtsust ja härga täis, mõnes kohas pannakse lausa vangi neid, kes midagi teisiti arvavad või mõtlevad.
Siin jõuamegi probleemi ivani. USA on seoses oma senise mõjuvõimuga upitanud eri riikides võimule režiimid, mis kardavad nüüd oma võimust ja aupaistest ilma jääda. See on loomulikult valus. See on väga valus. Aga kas see on õiglane, et ühe riigi, Ameerika maksumaksja peab kõiki neid režiime ülal pidama? See on hästi teada ja väga hästi teavad seda ameeriklased, et raha ei kasva puu otsas.
Ja mis ameeriklastesse laiemalt puutub, siis on nad head inimesed. Austavad oma perekonda ja traditsioone, käivad kirikus. Selles, et nad valisid Trumpi endale presidendiks, on tunda kerget solvumist ja isegi kättemaksu. Kättemaksu selle eest, et Ameerika jäeti üksi sõjakolletes Afganistanis ja Iraagis. Kõik senised liitlased, kes algul põlvili truudist vandusid tulid sealt vaikselt tulema, kui nägid, et mingit kiiret võitu ei tule ja seal peaks sõdima aastakümneid või isegi aastasadu, et midagi muutuks. Pole ime, Afganistanist ei saanud jagu isegi NSV Liit. Afganistan sai NSV Liidule saatuslikuks, võib isegi öelda. Ja pole ime, et Venemaa praegu Ameerika üle naerab. Stiilis, et: Mis me ütlesime. Ja tõesti, venelased hoiatasid ameeriklasi Afganistani eest. Aga kes neid siis kuulas. Siis peeti venelasi ullikesteks, kes ei tea maailma asjadest midagi. Kõik skandeerisid: USA, USA ja laulsid hosiannat, umbes nagu 50 aastat varem lauldi Euroopas hosiannat Hitlerile. Ja kui tuli valus kaotus, siis ei taha keegi enam isegi meenutada oma osalemist sõjakolletes, nii nagu ei tahtnud oma sõprust Hitleriga pärast sõda meenutada Euroopa juhid. Mõnes endises sõdija-riigis, nimesid nimetama, ei soovita enam näha isegi tõlke, kes Afganistanis abiks olid. Pole ausalt öeldes ime, et praegu ameeriklaste üle igal pool laginal naerdakse. Ime on see, et naeravad ka need, kes Ameerika maksumaksja kulul on end kivil soojendanud.
Nüüd jõuame lähemale sellele, miks ameerika rahvas täna nii käitub nagu käitub. Ameerika rahvast võib võrrelda peksa saanud koeraga, kes läks heauskselt teise, endast pisema koeraga purelema, aga jäi mingite asjaolude kokkulangemise tõttu alla. See on suur häbi ja pettumus. Suurim pettumus oli see, et peremees, see on maailma avalikkus veel koera üle irvitas. Pole siis ime, et koer oma kuuti tõmbus, seal oma haavu lakub ja niipea välja ei tule. Ning teda ei huvita, et teised teda kuudi ukse taga ühelt poolt uuesti välja kutsuvad (jälle purelema?!), aga teiselt poolt sarjavad ja valetamises süüdistavad. Tal on sellest kõigest sügavalt poogen. Või vähemalt senikaua, kuni keegi mõnd rasvast konti näitab. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar