pühapäev, 12. veebruar 2017

Päts oli samasugune diktaator nagu Hitler või Stalin

Eestis on viimasel ajal lahti läinud diskussioon Konstantin Pätsi üle. Ühed tahavad talle püstitada ausammast, teised ei taha temast midagi kuulda.

See on umbes nagu Stalini pärandi küsimus Gruusias: gruusia rahvas peab Stalinit kangelaseks, aga rahvusvaheliselt on mees tunnistatud suuremat sorti kurjategijaks. Käib pimesikumäng, mis on võtnud tragikoomilised mõõtmed.

Pätsi poolt öeldakse, et tal on tohutud teened. Aga kas Hitleril ja Stalinil polnud siis teeneid? Hitler pani aluse tänase Saksamaa ja Austria majanduslikule arengule. Millegipärast on aga Hitleri ülistamine Saksamaal ja Austrias täna kuritegu. Venemaal on Stalin küll au sees, aga ta pole Eestile kuigi hea eeskuju.

Ajaloolises plaanis oli Päts samasugune diktaator nagu Hitler või Stalin, või Franco või Salazar või Mussolini või Pilsudski või Smetona või Ulmanis või Georgiev või Dollfuss või Metaxas või Tiso - neid oli terve Euroopa täis. Õigem oleks küsida, kus diktaatorit ei olnud. Soome ja Rootsi olid ühed vähestest riikidest Euroopas, mis diktatuurist pääsesid. Ja tänu sellele oli neid raskem mõjutada rahvusvahelises plaanis, kuna diktaator vajab väljastpoolt tuge.

Miks Eestis diktaatorit kummardatakse, raske öelda. Võibolla tuleb sellest, et Eesti praegune riigikord sarnaneb diktatuurile, lihtsalt võeti üle vana Pätsu-aegne riigijuhtimise mudel. Ja nüüd õigustatakse Pätsi seetõttu, et praegu on kasutusel sama mudel. Demokraatiale omased institutsioonid küll toimivad, aga kõik on allutatud keskvõimule, umbes nagu Venemaal ja mujal endises NLiidus. Otsused tehakse kitsas ringis. Nõuka ajal selline demokraatia imiteerimine jätkus ja see kestab tänaseni. Rahval puudub tegelikult demokraatliku riigikorra kogemus. Püsib igatsus karmi käega juhi järele, kes lööks korra majja. Hea näide on Valgevene, mis on samuti näiliselt demokraatlik riik, ent kus valitseb kord.

Diktatuur on muidu tore asi, aga efektiivne väga lühiajalises plaanis, ajutise meetmena. Pikas perspektiivis jääb ühiskonna areng jääb seisma. Ühiskond stagneerub, sest uued ideed ei pääse löögile. On ka vastupidiseid näiteid nagu Hiina või Singapur, aga need on pigem erandid - Hiina areneb tänu rahvaarvule ja Singapur tänu Hiina lähedusele. Eestis aga on stagneerumine selgesti tajutav. Majandus ei kasva isegi vaatamata Euroopa Liidu tohututele toetustele. Asja parandamiseks ei piisa ainult kosmeetilistest muutustest, nö peenhäälestusest. Vaja on põhimõttelisi muutusi ja otsuseid. Üks sellistest teed rajavatest otsustest võiks olla seisukohavõtt Pätsi suhtes. Laiemas plaanis on siin küsimus, kas Eesti on üldse muutusteks võimeline. Ajalugu näitab, et Eesti riigi ja rahva jaoks on see elu ja surma küsimus.

3 kommentaari:

Margus Kiis ütles ...

Teate, kui Te olete ajaloos sellised võhikud, nagu olete, siis parem ärge ennast lolliks tehke. Puhas jama, mida kirjutate.
Aga noh, Savisaart võrreldi ka paar aastat tagasi tõsimeeli Staliniga ja Igor Gräzin nimetas sama tõsiselt mõned aastad tagasi MuPot Keskerakonna SA-ks, noh, pole midagi imestada. Kui inimestel ikka ajud tuksis, ära joodud ja ajavad p.ska, pole midagi teha.

olge ise ka tublid ütles ...

Ohohhoo, milline ajalooerudiit sekkus vestlusse ja ei pea paljuks oma sädelevaid teadmisi meiesuguste lihtsurelikega jagada!

Nii et kõrgeauline prof. kiis, kui pole palju nõutud, ole armuline ja anna meile siis teadust, kuis asjad tegelikult on, äkki tõesti kobame pimeduses ja Päts väärib suurematki ausammast kui seda on Türkmenbaši ehk kõigi türkmeenide isa Saparmurat Nijazovi kullast hiigelmonument?

Anonüümne ütles ...

Laiemas plaanis on eestlased liiga staatilised - ja kaasaegses maailmas see head ei tähenda.