Meelise ainetel. Lapsepõlv 70ndadel ja 80ndatel - kas siis peksti tõesti kõiki?

Lugesin Marimelli blogist Meelise lugu. Sellest, kuidas ta ema teda peksis ja piinas ning roppude sõnadega sõimas. Ja ma pean tunnistama, et see kõlas nagu õudusjutt. Tegelikult ei tahaks ju uskuda, et selliseid inimesi, kes oma lastega niimoodi käituvad, üldse olemas on. Eriti selliseid emasid, sest ema peaks olema helluse, headuse ja armastuse kehastus. Lapse esimene armastus, esimene usaldusalune on alati tema ema. Mis jälje jätab see lapsele, kui ema seda siirast usaldust kuritarvitab? Kas sellest on üldse kunagi võimalik taastuda, hingeliselt terveks saada?

Sealsamas kommentaariumis avaldati arvamust, et 70ndatel-80ndatel oligi tavaline, et lapsed said peksa. Et need emad ja isad, kes SIIS oma lapsi peksid, ei teinud midagi ebatavalist, vaid lihtsalt, kuidas nüüd öeldagi, järgisid trendi. Olid moekad! Ma ei tea, kuidas teistega, aga minu vanemad olid sellisel juhul sügavalt mittemoekad. Peksa ei saanud ma kordagi. Tõsi, ähvardatud mind sellega on. Korra. Olin vanaema-vanaisa juures ja pildusin vanaisa nalja viluks maasikatega. Kui ta toas, oma voodis magusat lõunaund magas. Mind häiris, et vanaisa nii kõvasti norskas ja ma hakkasin tema pihta maasikaid viskama. Ühel hetkel kargas vanaisa püsti ja tormas vihaselt minu poole. Mina lasin seepeale muidugi kohe toast jalga ja jooksin väljas peenraid rohiva vanaema selja taha. „Saat koivurieskaa!” karjus vanaisa trepi peal. See tähendab siis soome keeles, et annan sulle vitsa. Vanaisa oli mul nimelt ingerlane.

See oli tühi lubadus, seda teadsin ma juba siis. Esiteks ei oleks mind lubanud puutuda mu vanaema ja teiseks oleks vanaisa ise kere peale saanud, kui mu isa oleks mu puutumisest kuulnud. Isal oli teiste inimeste füüsilise karistamise suhtes nulltolerants. Tema vanemad ei karistanud teda (isa kasvas üles 20ndate ja 30ndate Eesti Wabariigis) ja tema ei karistanud oma lapsi (mu vennad sündisid 60ndatel). Mu ema paar korda tutistas mind ja oli ka üks kord, kus ta mul pead pestes pea vee alla surus, kuna ma ei lasknud tal oma pead pesta, aga see on kogu vägivald, mida ma oma lapsepõlvest mäletan. Võib-olla ema oleks tahtnud mulle samuti koivurieskaa anda, aga kuna isa poleks seda ilmaski lubanud, siis jäi see ära ja ma ei tea, mis tunne on peksa saada.

Mis puutub mu sõbrannadesse, siis neid oli mul lapsepõlves kümne ringis, aga ma tean ainult üht, kes oma emalt regulaarselt peksa sai. Sain sellest teada aastaid hiljem, kui olin juba kahekümnendates. Siis üks ühine tuttav rääkis, et tolle sõbranna ema oli oma kaht tütart pidevalt peksnud, kusjuures mitte millegi eest, lihtsalt niisama, profülaktika mõttes, ja pärast sellega veel oma töökaaslaste ees kiidelnud. Too rääkija oligi üks tema töökaaslastest. Mina siis imestasin, et miks too töökaaslane siis ometi mitte kui midagi ei teinud, sellest kellelegi ei rääkinud.

Seda on hea küsida - miks ei rääkinud? Aga tol ajal ei topitud oma nina väga teiste inimeste asjadesse. Ja suhtumine perevägivalda, üldse vägivalda oli sootuks teine. Isegi siis, kui mina Innoga kokku sain ja Inno endale osaks saanud perevägivallast rääkis, oli suhtumine teine ja tema üle naerdi, et suss mees, mis sa siis lasid naisel ennast peksta, pannud vastu. Nagu vägivald oleks selline naljakas mäng, et võidab see, kes lööb rohkem ja valusamini. Isegi prokuratuuris käimisest ja vägivallatseja suhtes avalduse tegemisest ei olnud mingit kasu. Prokurör soovitas Innol Ingridit tsiviilkorras hageda. Nagu teise inimese peksmine oleks mingi tsiviilvaidlus!

Nüüd on õnneks asjad muutunud ja isegi president räägib perevägivallast. Enam ei räägita ka ainult naistevastasest vägivallast, vaid vägivallast üleüldse. Sest ka mehed võivad olla vägivalla ohvrid.

Minu meelest on väga hea ja vajalik, et inimesed vägivallast räägivad. Eriti tore on, et sellest julgevad nüüd rääkida ka mehed, kes ei karda enam seepärast nõrgad näida. Mees ei pea alati tugev olema - see, et sa oled olnud mõnes olukorras nõrk, ei tähenda, et sa ei suudaks mõnes teises olukorras olla tugev.

Nüüd jääb küsimus, mida teha vägivallatsejatega. Ma mõtlen neid, kes on vägivallatsenud siis, kui see vägivald veel inimeste ja seaduse silmis okei oli. Seadust nende suhtes tagantjärele rakendada ei saa ja ilmselt ei ole nendelt ka tsiviilkorras mingit valuraha nõuda võimalik, aga kuidas nendesse suhtuda? Kas avalikustada ja risti lüüa? Või andestada?

Aga kas on võimalik andestada, kui vägivallatseja seda põrmugi ei kahetse? Meelis kirjutab, et tema ema vägivalda ei tunnista ja ütleb, et see on Meelise luul. See on vägivallatsejate tavaline taktika - ilmselt osaliselt enesekaitseks, sest selgetel hetkedel saavad nad ilmselt ka ise aru, et see, mida nad tegid, ei ole okei ja nad ei suuda seda teadmist taluda. Seepärast nad seda eitavadki: „Seda ei olnud, see on selle inimese väljamõeldis.” Ingrid hakkas samuti levitama jutte, et Inno on hulluks läinud, ja väitis kohtus, et Inno teeb nende peres valitsenud koduvägivallast rääkides liiga nende ühistele lastele. Kuigi ka lapsed olid selle koduvägivalla ohvrid. Jällegi vägivallatseja tüüpiline väide - ohver teeb vägivallast rääkides vägivallatsejale liiga. Ehk siis: vägivallast on vaja vaikida, et vägivallatseja haiget ei saaks! Topeltmoraali meisterklass, kas pole? Vägivald on okei, aga vägivallast rääkimine mitte, sest sellega võidakse vägivallatsejale liiga teha!

Jumal tänatud, et ei ole enam 70ndad ja 80ndad. Ega ka 90ndad ja 00ndad. Mil Eestis veel vägivald heaks kiideti ja sellest ausalt rääkimist paslikuks ei peetud. Mul on nii hea meel, et elame just praegu, mil on norm mõelda nagu minu isa mõtles. Vägivallale nulltolerants!

Ülemisel pildid mina koos isaga kaheksakümnendate alul. Siin aga üks tore isa tehtud pilt minust ja Vellost. Mina topin endale näppu ninna ja Vello kui vanem vend juhib mu tähelepanu sellele, et nii pole ilus :) :



Ja veel üks lahe pilt minust (kus ma olen omast arust väga Roosi nägu):



Siin koos oma armsa vanatädi Elsaga, kes mind lapsena hoidmas käis:



Ja siin laua taga piima joomas :)