Kuidas ma püüdsin olla täiuslik mees ja isa ning mis sellest lõpuks sai

Vaatame koos perega kodus voodil lösutades jõulufilme ja peamine sõnum on neis selline, kui tahad kõike ette planeerida, et kõik oleks perfektne, siis läheb kõik untsu. Ma pole varem sellise pilguga vaadanud, aga tõesti, suur planeerimine ja perfektsuse taotlemine kaotab mängu ilu ning toob kasu asemel kahju.

Justin Petrone kirjutas Eesti Naise värskes jaanuarinumbris päris avameelselt oma suhtest Epuga, kuidas algus oli paljulubav ja väga ilus, aga kuidas see lõppes suure depressiooni ja krahhiga. Neil oli kõik ilusti ära planeeritud, aga sellest ei tulnud midagi välja.

Mul oli sama lugu. Seejuures, käsi südamel, seadsin endale eesmärgiks olla parim mees ja isa. Etteruttavalt olgu öeldud, et see lõppes sellega, et naine ähvardas mind lõpuks ära tappa ja lapsed ei tahtnud minuga tegemist teha. Kõlab uskumatult, aga täpselt nii see oli.

Nüüd, teises suhtes võtan kõike palju rahulikumalt ja vabamalt ning asjad on suhte tasandil palju paremas korras. Tõsi, rahaliselt ja tööalaselt mingeid erilisi edusamme pole, aga nagu see elus kipub olema, raha ja õnn on omavahel pöördvõrdelises sõltuvuses. Mida rohkem on raha, seda vähem on elus õnne, ja vastupidi, vähese rahaga oskad tunda rõõmu ka kõige pisematest asjadest. Kõlab uskumatult, aga nii see paraku on.

Mul oli eelmises suhtes kõik olemas, mis Eestis veel olla võib: renoveeritud maja Nõmmel, peres kaks autot, kaks last, eliitkoolis, head töökohad, suurepärane karjäär, tutvused siin ja seal. Tuttavad tunnistasid, et kadestavad ja uurisid, mis on sellise suhte saladus. Isegi Justin ja Epp käisid külas ja uurisid, mis on sellise vapustava edu saladus.

Kõik oli tõesti perfektne, aga seda ainult näiliselt. Fassaad oli ilus, nagu see tihtipeale on, aga selle all oli pehkinud palgid, kui nii võib väljenduda. Mis oli mulle endale lõpuks suur üllatus, sest nagu juba öeldud, tahtsin olla parim isa ja mees. Tahtsin, et kõik oleks perfektne. Tegin kodus kõik ette-taha ära, valmistasin süüa, kraamisin maja, toimetasin aias, vahetasin lastel mähkmeid, pesin pesu, kütsin, ehitasin, remontisin, värvisin ja nikerdasin. Kõik selle nimel, et naine saaks oma unistuste karjääri teha ja lastel oleks kõik olemas. Selle kõrvalt veel olin oma töökohal parim töötaja. Olin härra perfektne, kui nüüd tagantjärele vaatan.

Aga nagu filmis, kus kõik perfektsed asjad lõpuks ebaõnnestuvad, jooksis karile ka see suhe, mille nimel nii palju vaeva nägin, aga mis kiskus seda enam kiiva. See on elus suur paradoks, mida ma poleks eales uskunud. Filmides ma naersin selle üle kõva häälega, aga nüüd vaatan selliseid filme kerge äratundmisega, et see olen ju mina. Püüdlesin selle poole, et kõik oleks parim, aga asjad läksid ikka untsu.

Praegu on kõik vastupidi: ma ei näe üldse niipalju vaeva, lasen paljudel asjadel minna omasoodu, ja mis kõike üllatavam, kõik lõpuks õnnestub. Naine on rahul ja lapsed on õnnelikud. Ma ise mõtlen vahel, et olen üks luuser, aga naine ütleb, et olen sellisena maailma kõige parem mees. Ma ei saagi aru, mis see on, mingi maagiline käsi. Saad end täiesti vabaks lasta ja näed, kuidas iseenesest lahenevad need asjad, milleks muidu hirmsalt vaeva nägid, aga millele ei leidnud lahendust.

Mis on asja moraal? Ma arvan seda, et kui tahad olla perfektne, siis pead paratamatult paljud oma unistused sinnapaika jätma, neist loobuma. Perfektsus eeldab sageli enda painutamist teiste järgi, oma mina allasurumist. Unistustest loobumist. Kui aga inimene lõputult oma mina, oma unistusi alla surub, siis lõpuks lähebki kõik untsu. Kui aga elad oma südame, oma unistuste järgi, oled see, kes oled, siis võib olla kõik kohe ei õnnestu, aga lõpuks oled õnnelikum ja asjad ikkagi õnnestuvad. Unistused saavad teoks. Õnn saadab mitte neid, kes selle nimel palehigis vaeva näevad, vaid kes viivad rahulikult ellu oma unistusi, elavad oma südame järgi. Seetõttu öeldakse, et edukas olemiseks pead valima selle ameti ja valdkonna, mis sulle meeldib - kus töö ja hobi on koos.

Häid unistuste täitumisi kõigile!