reede, 8. detsember 2017

Minu vanaema



Täna on minu vanema Selma sünnipäev või õigemini sünniaastapäev. Vanaema saaks täna 97-aastaseks, ta suri napid kuud enne Roosi sündi 2014. aastal. Napid kuud enne oma 94ndat sünnipäeva.

Minu vanaema on ainus inimene, kelle kohta ma olen kuulnud öeldavat, et ta on hea ämm. See ütleja oli minu isa, kes oli abielus tema tütre, minu ema Toiniga. Isa ütles, et isegi kui ta pingutab, ei suuda ta välja mõelda midagi, mis talle tema ämma juures ei meeldi.

Vanaema oli tõesti hea inimene. Ma ei kuulnud teda kunagi häält tõstmas ega kellegagi pahandamas. Ta oli alati lahke ja leebe, nagu ta poleks mitte inimene, vaid taevast alla laskunud ingel. Ma olen väga õnnelik inimene, sest kui ma väike olin, siis hoidis vanaema mind kas meie kodus või oma töö juures, Rakvere metsamajandis. Mu vanaema oli metsamajandi koristaja. Ta tegi oma tööd suure armastuse ja pühendumusega. Täpselt sama suure armastuse ja pühendumusega kasvatas ta ka oma Rakveres Aia tänaval asuva majakese aias maasikaid ja vaarikaid, mida turul müümas käis, ja pidas oma kanu. Mulle meeldis väga vanaemal külas käia ja temaga koos olla, sest vanaema oli alati rahulik. Mul kohe klappis temaga, nagu mul klapib kõikide rahulike inimestega. Vanaemaga aga kohe kuidagi eriti. Oma pensionipõlves elas vanaema Soomes, kus ta oli veetnud oma nooruse ja kuhu paluumuuttaja'na tagasi kolis, aga ta käis meil sagedasti Eestis külas ja me suhtlesime ka Skype'i teel. Vanaemale oli suureks rõõmuks Juuli sünd ja ta ootas väga Roosi sündi.

Kui vanaema kolm aastat tagasi, natuke aega enne Roosi sündi suri, oli mul kurb, et nad ei kohtunud. Kuid täpselt samamoodi ei ole mina kunagi näinud oma isapoolset vanaema Julie Evelinet. Tundub naljakas sellele mõelda, sest mul on tunne nagu ma oleks tundnud teda kogu oma elu. Isa jutustas temast nii elavalt, et mulle näis, nagu mu vanaema oleks elus ja ma tunneksin teda isiklikult. Täpselt nagu ka oma vanaisa Gustav Eduardi. Ja isa õde Ainot, kes sõja ajal tuberkuloosi suri.

Seega pole sellest, et nad ei kohtunud, midagi. Mina saan Roosile tema vanavanaemast lugusid rääkida, täpselt nagu mu isa rääkis mulle lugusid minu vanaema Juliest ja vanaisa Gustavist. Ja ühel päeval tunneb ka Roosi, et tema vanavanaema Selma on elus :). Nagu ka tema vanaisa Georg :).

Pildil vanaema noorena Soomes, Salos koos oma õe Lilja ja ühe salapärase noormehega. Vanaema on pildil paremal.