Nii tore, et lapsi juletakse saada ka vanemas eas

Ilmar Taska ja Hille Karmi lugu tänases Ekspressis, kuidas nad 65- ja 51-aastaselt vanemateks said, läks mulle väga hinge, sest meenutas mulle mu isa, kes oli mu sündides 50 aastat vana. 

Mu isa oli tõeline superisa, kel jätkus alati minu jaoks aega ja kes oli mu parim sõber, kuni oma surmani 2007. aastal. Ilmar Taska tundub sama energiline, rõõmus ja nooruslik nagu minu isa. Mitte vanemate vanus pole tähtis, vaid see, kui palju nad oma lastega tegelevad.

Vanemate vanemate hukkamõistjatele ütlen, et meie ühiskonnas see lihtsalt veel harjumatu. Aga 50 ei ole tänapäeva mõistes enam vana, vaid pigem noorem keskiga :) Ma kaotasin oma isa, kui olin 30-aastane ja see oli mulle väga raske, aga ma ei näe olemuslikku erinevust, kas kaotada vanem noorelt või vanalt. Oluline on, kui palju sul on olnud võimalust oma ema-isaga koos aega veeta. Meie isaga käisime praktiliselt iga päev kuskil koos ja sellest jätkus mulle terveks eluajaks. Isa helge, maailma kõige säravam naeratus on siiani värskena silme ees :) Tema helisev hääl telefonis siiani kõrvades :) Ma olen õnnelik, et mul oli selline isa ja ma ei vahetaks tema juures midagi. Ta oleks mu sündides  vabalt ka 70- või 80-aastane olla võinud - meil oleks koos ikka nii tore olnud, et sellest oleks jätkunud eluajaks.

Mu isa jäi pensionile, kui ma olin 10-aastane. Tema oli siis 60. Ja oh, kus meil läks siis lõbusaks :D Kogu aeg käisime kohvikutes, näitustel, kontsertidel, suhtlesime tema ja minu sõpradega. Muide, isa sõbrad olid temast 20 aastat nooremad ja mulle nagu vanemad vennad :) Praegu on nad 70-aastased mehed (mu isa oleks 91) ja ma suhtlen nendega siiani.

Vanematel vanematel on oma lastele tihtipeale palju rohkem aega kui noortel, kes tahavad rohkem oma elu elada ja ringi sahmerdada, pidutseda, sõpradega veini juua, maailma näha. Minu isa oli aga kõik sahmerdused ära sahmerdanud ja võis täiega mulle pühenduda :) Ja ma ütlen ausalt, et ma armastasin teda rohkem kui elu, to the end of the world and back, aga ta andis mulle nii palju soojust, et sellest jätkub tõesti mulle mu päevade lõpuni ja ma mõtlen temale mitte kurbuse, vaid ääretu heldimusega. 

Seega mina küll soovitan vanemas eas lapsi saada. Ei ole õiget aega, millal olla isa-ema ja millal vanaema-vanaisa, see on ainult SÜDAME ASI. 

Ja kes muretseb selle pärast, et vanemate vanemate laps ei näe oma vanavanemaid, siis unustage see mure! Minu tütred oma vanaisa ei näinud, sest ta suri viis aastat enne Juuli ja seitse aastat enne Roosi sündi, aga teate, mina ei näinud ka oma vanaema ja vanaisa, isa ema ja isa, kes mõlemad surid samuti seitse aastat enne minu sündi. Aga mu isa oskas nad nii elusaks jutustada, et mul on siiani tunne, nagu ma oleks oma vanaema ja vanaisa isiklikult tundnud. Seega vähem eelarvamusi! :) Love conquers all and there is nothing more important than love! 

Pildil mina ja mu isa. Mina olen 5 ja isa 55 :)