Killustatus tapab Eesti

Eesti esimene missivalimine 1988. aastal. Hiljem valiti Eestis korraga mitut missi ja täna mitte ühtegi.

Veel 25 aastat tagasi laulsid kõik eestlased, et „eestlane olen ja eestlaseks jään” ning et „ei ole üksi ükski maa”. Täna lauldakse hoopis teist laulu: „eurooplane olen”,  ja et Eestisse tuleks hakata tooma massiliselt immigrante. Ning nii nagu eelmises, NLiidus, on unustatud Eesti piirkonnad, millele surutakse vägisi peale saastavaid tselluloosi- ja muid tehaseid, samal ajal lastakse neil piirkondadel välja surra.

Miks see nii on? Põhjus on Eesti killustatuses. Kui Eesti iseseisvaks sai, valiti rahvuslik Isamaa ülekaalukalt Eesti riiki juhtima ja erakonna esimehest sai peaminister. Kuni isamaalised enam ühte ruumi ei mahtunud ja isamaalisi erakondi tekkis juurde nagu seeni pärast vihma. Tänagi luuakse neid üha juurde, üks jutu järgi isamaalisem kui teine. Samal ajal on vene (Keskerakond) ja rikaste ärimeeste (Reformierakond) Eesti valitsemisele käpa peale pannud.

Või võtame usu ja kiriku asja. Peale iseseisvumist lasid inimesed end massiliselt ristida ja käisid agaralt kirikus. Kirikuõpetajad olid superstaarid, neid kutstuti igale poole ja nad võtsid palju sõna. Aga täna? Täna on Eesti väidetavalt maailma kõige ateistlikum maa. Mis pole loomulikult tõsi. Aga mis siis juhtus? Aga juhtus see, et Eestisse tekkis korraga sadu erinevaid kirikuid, kõik kristlikud, küll mormoonid, elusõnalased, metodistid ja mis kõik veel, kes käisid kõik ukselt uksele, ehitasid kirikuid, tegid ajupesu, nii et inimestel oli neist ja üldse kirikust täielik siiber. Nüüd on Eesti kõikvõimalikke kirikuid täis, aga kõik nad on tühjad.

See on sama nagu liiga kiire aktsiisitõusuga - kui seda on inimeste jaoks liiga palju, siis tekib vimm, protest, ning inimesed võõrduvad. Aktsiisitõusu puhul võõrduti Eesti kaubast, usu ja poliitika puhul võõrduti kirikust ja isamaalisest poliitikast. Olgu veel lisatud, et hinges, nö raku tasandil on kõik eestlased nii kristlased kui isamaalased, see on neile emapiimaga kaasa antud. Samuti nagu riigitruudus ja tahe makse maksta. Ent see kadus, kuna kõike sai liiga palju.

Parandage, palun, kui ma eksin.

Hea näide olid missivalimised, mida Eestis hakati korraldama juba enne riikliku iseseisvuse kättevõitmist 1988. aastal. Missivalimised olid väga populaarsed, neid korraldati väga entusiastlikult pea igas linnas ja maakonnas ning sealt edasi liikusid kandidaadid vabariigi tasandile. Üleilmsetele missivalimistele elati kaasa nagu Eurovisioonile. Aga siis sai kõik järsult otsa. Miks? Sest ühtäkki ei mahtunud isegi missivalimised enam pisikesse Eestisse ära, vaja oli kahtesid valimisi. Mis ajas kõik sassi. Inimesed ei saanud enam aru, mis on mis. Tekkisid probleemid Eesti neidude saatmisega välismaistele konkurssidele. Üksteisele hakati kaikaid kodaratesse loopima. Kuni lõpuks polnud enam ühtegi missivalimist. Kuigi võiks ju olla - räägitakse, et Eesti neiud on maailma kauneimad. Nad võiks Eestile palju kuulsust tuua, nii nagu toovad Soomele Soome missid või Rootsile Rootsi missid. Eesti neiud aga käivad rootslaste ja soomlaste peldikuid koristamas, selle asemel, et missidena maailmas laineid lüüa.

Laiemas plaanis on nii usu kui isamaalisusega juhtunud nagu missivalimistega: see oli laialdane, aga siis tekkis killustatus, tekkis vastutöötamine ja tülid, kuni kadus kõik. Kadus kõik, mis inimestele armas ja kallis. Nagu laps, kes supermarketi mänguasjade leti ette sattudes tahab korraga kõike, ja lõpuks ei saa midagi. Nii on juhtumas kahjuks terve Eestiga, ja seda mitte ainult usu ja isamaalisuse vallas.

Või pole see nii?!