Nii nagu kunagi Eestis: Katalooniale pakutakse isemajandamist

Teisipäevane, 11. septembri meeleavaldus Barcelonas, kus osales üle miljoni inimese.

Olen juba varem märkinud, et Euroopa Liit meenutab väga Nõukogude Liitu. Põhimõtted on samad: rahvusriikide hävitamine, ühtse rahvuse loomine, rahvuslike meeleolude allasurumine. Eesti puhul on paradoks see, et ka juhid on samad: need, kes olid nö pumba juures nõukogude ajal, need on seda ka euroliidu ajal. Oportunistid nagu Tiit Madisson, Mart Laar ja Edgar Savisaar, olgu saatus neile armuline, on mängust väljas.

Ja mis peamine, väga viltu vaadatakse rahvaste enesemääramise õigusele, iseseisvusele. Nii nagu Eestile Nõukogude Liidus, pakutakse nüüd Katalooniale Euroopa Liidu poolt isemajandamist. Tuleb ju tuttav ette?! Loomulikult pole katalaanid sellega nõus, nii nagu polnud eestlased nõus mingi pelgalt isemajandamisega.

Sarnaselt Nõukogude Liiduga on Euroopa Liit nö hea aja projekt. Nõukogude Liit arenes senikaua, kuni kestis ülesehitustöö pärast teist ilmasõda. Kui see lõppes, siis kukkus see projekt kokku. Euroopa Liiduga on sama: kuni läks hästi, tahtsid kõik seda. Nüüd, kui asjad on kehvasti, tahetakse sellest lahku lüüa.

Kuivõrd Euroopa Liit on administratiivne üksus, nagu oli Nõukogude Liit, kes nö käseb, poob ja laseb, siis on ta võimetu kriisiolukorras reageerima. Ainus reaktsioon ongi rahva initsiatiivi mahasurumine, aga see valab veelgi õli tulle. Nii nagu Nõukogude Liit, pole Euroopa Liit leidnud mingit retsepti kriisist väljatulemiseks. Vahepeal prooviti massilist migratsiooni sõjakolletest, kus Euroopa Liidu juhid kutsusid kõiki põgenikke Euroopasse, aga seegi ei tööta. See valas veelgi õli tulle, ning üle Euroopa on pead tõstmas rahvuslikud meeleolud.

Eesti puhul torkab silma see, et sarnaselt Nõukogude Liiduga pakutakse suuri infrastruktuuri- ja tööstusprojekte nagu Rail Baltica, Tartu tselluloositehas ja Väimela kanala. Nõukogude ajal tõid need kaasa rahva tormilise vastuseisu ja rohelise mõtteviisi leviku, nii on see ka nüüd. Erinevalt nõukogude ajast aga „Ei ole üksi ükski maa” mõtteviisi eriti pole, tartlased peavad ise oma tselluloositehase vastu sõdima, neile on toeks Andrus Ansip - „oma” tartlane Brüsselis Euroopa Komisjonis. Väimela rahval sellist seljatagust pole, mistõttu ilma välise toeta ilmselt Väimela inimesed kanalale vastu seista ei suuda.

Üks erinevus Nõukogude Liiduga siiski on - nõuka ajal polnud Eestil esindajaid keskvõimu juures, Moskvas. Aga võibolla oli see isegi hea, sest võimu vaadati üheselt kui võõrvõimu. Euroopa Liidu puhul aga on Brüsselisse läinud eestlased võõrvõimu rakendajad, oma inimesed oma inimeste peal, nii nagu teise ilmasõja ajal saadeti Eesti Laskurkorpuse mehed Eestisse eestlasi tapma. On selge, et Brüsseli huvid lähevad vastuollu Eesti huvidega, nii nagu olid Moskva huvid vastuolus Eesti huvidega.

Sarnaselt nõukogude ajaga on Kataloonia iseseisvuse eest võitlejad vangistatud, nii nagu Eestis istusid Eesti iseseisvuse eest võitlemise eest vangis vabadusvõitlejad Tiit Madisson, Enn Tarto, Lagle Parek, Mart Niklus, Jüri Kukk ja paljud teised. Poliitvangid olid Nõukogude Liidus ja on Euroopa Liidus. Seejuures, mis huvitav, Eesti valitsus kiidab poliitvangide poliitikale takka - see on eriti häbiväärne, arvestades Eesti minevikku. Eestil oleks võimalus Euroopa Liit päästa Nõukogude Liidu saatusest, aga Eesti vastupidi, tirib Euroopa Liitu üha sügavamale rappa. Tundub, et paljud eestlased on nii oma rahva tulevikule kui kõigele muule käega löönud. See tuleb asjaolust, et Eestis sünnib üha vähem lapsi, ja kui pole lapsi, siis pole tuleviku peale mõtlemist ega tulevikku. Eestiski on juba valitsevad meeleolud, et tuleks rohkem migrante sisse tuua. Selles nähakse pääseteed Eesti jaoks.

Erinevalt nõukogude perioodist on eestlaste rahvaarv euroliidu ajal läinud langusse, mis on suur ohumärk. Eestis pööratakse küll rõhku palgatõusu numbritele, aga see on kõigest rahanumber - eestlaste arvu kiire languse tingimustes ei näita see midagi. Kui inimesi jääb nii kiiresti vähemaks - vanureid sureb eest ära ja lapsi ei sünni - siis statistiliselt ongi numbrid paremad. Aga seda ainult senikaua kuni inimesi on.

Seoses rahvaarvu kiire languse ja mitme piirkondade tühjenemisega on Eestisse juba hakatud inimesi sisse vedama - ja seda mitte sakslasi, soomlasi ja rootslasi, vaid nagu nõuka ajal - venelasi ja ukrainlasi. Sisse veetakse venekeelseid inimesi. Ehk siis Eesti venestamine toimub euroliidu ajal sama intensiivselt kui see toimus nõukogude ajal. Eesti küll üritab sellele vastu seista, muulastele eesti keelt õpetada, aga kui eestlaste arv langeb alla kriitilise piiri, siis pole see enam võimalik. Ja mis seal salata, ega muulased eriti eesti keelt rääkida ei taha. Ehk siis uus probleem: suureneb välismaalaste, Eesti kodakondsuseta isikute arv. Need kodakondsuseta inimesed on noored majandusmigrandid. Ettevõtetele on nad kasulikud, kuna nõuavad vähe palka, aga Eesti iseisukohalt kujutavad nad ohtu julgeolekule, kuna nad on võõramaalased. Kas Eestisse tööle tulnud venelane on lojaalne Eesti riigile sõjalise konflikti korral?

Võibolla kõlab see liiga kurjakuulutavalt, aga võimalus on ka see, et tööalase migratsiooni sildi all käib Eestis taas nn 5. kolonni loomine, mille eest on hoiatanud isa ja poeg Mart ja Martin Helmed. Kas kõiki neid venelasi, kes Eestisse nö parema palga peale tööle tulevad, kas kõiki neid ikka kontrollitakse põhjalikult? Kui isegi Süüriast või Afganistanist tulijaid ei suudeta põhjalikult kontrollida, kas venelaste puhul on see võimalik? Aga migrante voorib igal aastal Eestisse sisse elama ligi 10 000. Valdavalt on nad noored mehed. Viis aastat, ja Eestis on olemas juba 50 000 mehest koosnev löögiarmee. Meenutan, et samamoodi toodi Venemaalt Eestisse sisse diversante enne 1944. aasta otsustavaid lahinguid. Ja tuleb arvestada, et ligi pooled Eesti kaitsejõududes arvel olevad kaitseliitlased on 50+ aastat vanad. Kas nad suudavad vastu panna?

Migrandid ei kujutaks erilist ohtu, kui nad oleksid ainsad, nii nagu enamikus Euroopa riikides on uued tulijad ainsad. Euroopa riigid olid seni suhtelised monoliitsed, ainult ühel rahvusel põhinevad. Näiteks Soomes on siiani migrante kõigest 5 protsenti, nende sisse arvestatakse ka eestlasi. Paarkümmend aastat tagasi polnud Soomes peaagu üldse migrante. Aga kui seal oleks ees muulasi juba kolmandik rahvastikust, nagu see on praegu Eestis. Kas näiteks Saksamaal oldaks Süüria ja Iraagi migrantide suhtes nii sõbralikud, kui seal oleks ees juba 30 protsenti süürlasi ja iraaklasi? Ilmselt mitte. Seetõttu on ka Eestis aetav Euroopa Liidu migratsioonipoliitika väga ohtlik ja väär. Aga sellele ei suudeta vastu seista, sest Eesti on jõuetu Euroopa Liidu ees.

Tuletan meelde, et Suurbritannia välja astumine Euroopa Liidust olid tingitud just migrantide kontrollimatu sissevooluga, millele Brüsselist ei oldud nõus piiri panema. vastupidi, inglastele pressiti migrante vägisi peale, nii nagu ka eestlastele. Polnud siis ime, et isegi Inglise kuninganna pöördus lõpuks Euroopa Liidu vastu.