Võib aru saada, miks Eesti Vabariigi presidendil ja muudel tähtsatel riigininadel on tuli takus Narva ja muu Ida-Viru venelaskonnaga sõpruse sõlmimiseks - Eesti ja ilmselt siis ka NATO kaitseplaanidesse on sisse kirjutatud, et siinsed venelased lähevad konfliktiolukorras kui üks mees Eesti eest välja. Vastasel korral jääks ainult eestlastest väga väheks, pealegi on paljud eesti noormehed Soomes ja mujal, kust neid kätte saada konfliktiolukorras on võimatu. Paratamatult peab tuginema vene noormeestele, kelle eestkõnelejaks oli viimased kümmekond aastat Deniss Metsavas. Ta oli mees, kes kinnitas igal pool ja kõigile, kui suured Eesti patrioodid on Eestis elavad vene noored. Ja kõik jäid seda uskuma. Metsavase jutu põhjal koostati kaitseplaanid, mille järgi hakkavad vene noormehed sõja korral Eestit kaitsma.
Nüüd aga selgus, et Deniss Metsavas on reetur. Ehk tema jutt on suure tõenäosusega vale. Ehk siis vene noormehed pole mitte Eesti patrioodid, vaid nagu Metsavas ise, nn 5. kolonn, kelle ülesanne on vajadusel vene võimu toetada.
Mis sellest nüüd järeldada? Esiteks seda, et pärast Metsavase juhtumit, ja eriti pärast Metsavase juhtumit tuleb kõik Eesti ja NATO kaitseplaanid ringi teha. Ning lõpetada ära tsirkus Ida-Virumaal, mis on naeruväärne ja mõttetu. Selle asemel tuleks toetada ja tugevdada eestlust Lõuna-Eestis ja mujal, kuhu seda veel jäänud on.
Ka ilma Metsavase juhtumita on selge, et pärast pronkssõduri eemaldamist Tallinnast Tõnismäelt pole venelaste seas ühtegi Eesti patriooti. See tähendab päris patriooti, mitte Metsavase sugust tegelast, kes lihtsalt oma huvides patriooti mängis. Sest enamuse Eestis elavate venelaste isad-vanaisad olid pronkssõdurid, kelle mälestust kuju eemaldamisega alandati. See on fakt. Ja selle pinnalt rääkida, kuidas venelased hakkavad Eesti riiki kaitsma on ülim naiivsus. Millega kahjuks on ära lollitatud nii kaitseväe kui riigi kõrgem juhtkond.
Muutused algavad tõe tunnistamisest. Ja tõde on see, et vene noored pole mitte Eesti patrioodid, vaid potentsiaalsed vaenlased. Nii nagu oli seda Metsavas. Ehk siis tuleb arvestada sellega, et Eestis on sees juba olemas nn 5. kolonn ehk jõud, kes hakkab Eesti riigile võimaluse tekkides vastu töötama. Eesti peab hakkama saama nii sise- kui välisvaenlasega. See on reaalsus ja selle pinnalt tuleb teha kaitseplaanid.
Miks sellest räägitud ega seda tehtud pole? Ma aiman, miks. Sest võitlusvõimelisi vene noori on rohkem Eestis kui eesti noori. Ja paljud neist vene noortest on relvakandjad - kaitseväelased, politseinikud, turvatöötajad jms. Ehk siis puht-matemaatiliselt pole Eestit võimalik kaitsta isegi ilma välisvaenlase sissetungita - juba sisevaenlane võtab Eesti ära.
Kas NATO asjatundjad on sellest teadlikud? Ilmselt on olemas kahtlused ja kõhklused, ega asjata praegu USA ei semmiks Soomega, kellelt loodetakse tuge Eesti kaitsmisel. Eesti ohvitserid on NATO omadele ilmselt kinnitanud, et kõik siinsed venelased lähevad Eesti eest välja. Ja võib arvata, et nende legendide järgi on tehtud kaitseplaanid. Ega muidu asutud kohe pärast Metsavase juhtumit kaitseplaane analüüsima: põhiküsimus on, kuhu panna nende plaanide järgi venelased. Kui nad jätta sisse, siis ei peegelda see tegelikkust. Kui nad jätta välja, paistab Eesti olukord kusine.
Lõpuks taandub asi ikka sellele, keda me petame? Kas ennast? Sest Venemaa jaoks on venelaste meelsus Eestis tõenäoliselt juba ammu teada. Vastasel korral poleks mõeldavad Metsavase-sugused riigireetmise juhtumid. Kus, olgu öeldud tegi Vene sõjaväeluurega koostööd Eesti kaitsejõudude tippjuhtkonda kuuluv isik. Ja tõenäoliselt ei tegutsenud Metsavas üksi, võib arvata, et kaitsevägi on täis Vene agente. Ja pole raske arvata, mis rahvusest nad on.
Kui Eesti tahab oma mainet päästa, enne kui on hilja, kui kaitsepoliitikas tahetakse vältida Danske filiaali sarnast juhtumit, siis tuleb teha kaitseväes kiire puhastus ja kõik venelastest otsustajad minema lüüa. Nagu seda tehti ja tehakse ilma suurema kärata Soomes. Kui soomlased venelasi ei usalda (aga Soome suhted Venemaaga on kordades paremad kui Eesti omad), siis miks peaks neid usaldama eestlased? Kas Eestis elab mingi eriline tõug venelasi?
Ja tuleks ära lõpetada see venelaste poputamine Ida-Virumaal, ning keskenduda nende eesti meestele mujal Eestis, kelle esiisad võitlesid Vabadussõjas, olid metsavennad, kel on pere ja elu Eestis ning kes suure tõenäosusega on valmis võitlema oma maa ja rahva vabaduse eest. Ning välismaale olude sunnil läinud eestlased tuleb tagasi tuua ning pakkuda neile tööd. Kui küsite, siis mis tööd, siis vastan: kuivõrd ära on läinud paljud ehitusmehed, siis maksta neile palka 2000 eurot kuus ja panna nad eestlastele Eestis maju ehitama, kus oleks olemas vajalikud tingimused ka võimaliku sõja puhuks. Ja tingimused peaks olema sellised, et iga eesti soost laps saab omale soovi korral oma toa. Ja et lõppeks ära praegune olukord, kus eesti lapsed on paljas ja näljas ning elavad avariipindadel.
Nii et tegudele! Tööpõld on suur ja lai, sest viimased 20 aastat pole selles vallas suurt midagi tehtud.
8 kommentaari:
Ärgem saatkem jeestimaalasi kiusatusse.
Relvakonflikti korral koheldakse eestlasest sõdurit kui sõjavangi -
muudetud nimega venelane tõmmatakse kohe oksa kui reetur.
Esimese EW venelased endiste " valgetena" teadsidt, mis ootab neid punaparadiisis ja olid suuremad patrioodid kui lauristinid-anveltid.
Tänased ilmselt otsivad elukindlustust juhuks kui karul peaks lõpuks siili lõputust lõugamisest ja okastest siiber saama.
Kas suhtud nüüd samasuguse skepsisega ka Öise Vahtkonna liikmetesse, kellega kunagi sõbralikult läbi saite? Siis jäi mulje, et arvate, et inimesi ei peaks puhtalt rahvuse pinnalt diskrimineerima ja selliseid üldistusi tegema, nagu praegusest blogipostitusest läbi kumab. Kas üks-kaks juhtumit, mis teie endisi veendumusi ei kinnita, panid teid meelt muutma? Või on meelemuutusel mingisugune põhjalikum taust? Huvitav oleks teada.
Sõbralik läbisaamine ei tähenda seda, et oma hinge maha müüd. Ses osas on soomlased hea eeskuju: läbisaamine on sõbralik, heanaaberlik, aga ainult teatud piirini. Nagu naabriga, keda tervitad, aga keda ei lase omale voodisse.
Ma olen varem märkinud ja leian siiani, et vene kogukonnal oli samasugune õigus leinas pea langetanud pronkssõduri mälestusele kui eesti rahval Lihula sambale. Mõlemad tõmmati vägivaldsel teel maha, mis oli häbiväärne. Üks viis teiseni. Enne Lihula mahavõtmist ei häirinud pronkssõdur kedagi, Isamaaliidu endine linnapea Jüri Mõis tegi lausa venelastega diili pronkssõduri osas - et see jääb sinna. Sildid vahetati ära ja rahu majas. Ja seal polnud ka mingit vahtkonda.
Pärast Lihula mahavõtmist hakkasid Eesti rahvuslased nõudma pronkssõduri mahavõtmist, mis oli täiesti loogiline. Lihulast hakkasid sündmused hargnema. Tekkis Öine Vahtkond, ja mis peamine, nad tegutsesid täiesti avalikult, erinevalt Metsavasest, Dressenist ja teistest taolistest, kes mängisid suuri Eesti patrioote, kuigi tegelikult olid reeturid. Metsavase-sugused tuleks kohapeal maha lasta, aga Öise Vahtkonna liikmetele tuleks anda autasu kodanikuaktiivsuse eest, või vähemalt vabandada. Niisamuti väärivad vabandust ja autasu need, kes oma elu hinnaga Lihula sammast kaitsesid.
Praegu mässavad sakslased migrantide vastu - on suured meeleavadused, lihulad ja pronksiööd kuubis, aga pole kuulda, et seal inimesi massiliselt kinni võetaks ja kohtu alla antaks. Vastupidi, see on signaal poliitikutele, et on vaja midagi muuta. Eestis aga eemaldati vägivaldsel teel pronkssõdur, siis suruti meeleavaldus vägivaldselt maha, mistõttu tekkis vene kogukonnas tohutu vimm, mis pulbitseb nii nagu pärast küüditamisi ja metsavendade tapmist pulbitses Eesti rahva vastupanu. Ükskord leiab see tee välja ja see on väga ohtlik. Eesti ise lõi sisevaenlase. Tekitati lõhe ühiskonnas rahvuse pinnalt, kusjuures selle teemaga tegeles tollal Kapos just Dressen, kes otsustajatele raporteid kirjutas.
Aga jällegi, lugupidav ja inimlik suhtumine venelastesse ei tähenda, et neid peaks jäägitult usaldama, mida kahjuks Kapos ja kaitseväes tehakse. See on suur viga. Tasub jällegi õppida soomlastelt, kes suhtuvad venelastesse lugupidavalt, aga olulistes küsimustes hoitakse venelased eemal. See on parem ka venelastele endile, et ei tekiks kiusatust. Sest, nagu öeldakse, vaenlane ei maga. Sisimas kindlasti paljud venelased Eesti uut okupeerimist ei taha, aga neid on väga lihtne mõjutada. Seda näitab asjaolu, et valdav osa riigireetureid on olnud venelased. Aga miks neile üldse selliseid asju usaldada, mis reetmist võimaldavad?
Põhjalik vastus, aitäh!
Eelmise kommentaari autor.
Aga veel üks küsimus (jälle selleltsamalt kommentaatorilt): teades, et olukord on pingeline, miks tõstatada teemat nii polariseerivalt, vastanduvalt? Miks mitte pakkuda välja mingisuguseid lahendusi, mis Teie pere intelligentsetes peades kindlasti valmida võiksid? Kas on tegu pettumusega Eesti riigis põhjalikumalt (mida ei tahaks uskuda, kuna olete ise ju uskunud USA stiilis ülimasse liberaalsusesse) või niisama poolkünismis, et võib igast asju jaurata, peaasi, et n-ö tähelepanu saaks, et mitte midagi pole niikuinii enam kaotada?
Ma ei leia, et arutelu on halb, ükskõik mil viisil see toimub. Ja ma ei leia ka seda, et asjadest ausalt ja avameelselt rääkimine kuidagi midagi või kedagi kahjustab. Ja enda arust pakungi kogu aeg lahendusi - antud juhul seda, et venelastele pole mõtet usaldada asju, mis reetmist võimaldavad. Kui nad saladustest eemal hoida, nagu soomlased venelastega teevad, siis pole ka reetmise võimalusi. Pole kuulnud Soomes ühestki riigireeturist.
Okei. Osade asjadega võib ju vabalt nõustuda - asjadest ausalt ja avameelselt rääkimine on absoluutselt vajalik. Aga tekib küsimus, mida Sa siin selle all silmas pead. Lugejatele, kes on võib-olla veidi nutikamad, on arusaadav, et selline provokatsioon ja irriteerimine, mida nt antud postituses oma kaubamärgiks saanud siira ja naiivse väljenduslaadiga tegelikult esitad, et seda tuleks võtta n-ö terakese soolaga. Aga inimene, kes ongi Eesti riigis lõplikult pettunud ja tuleb siia kinnitust leidma, et tal on õigus - kas julged 100% öelda, et vastutad oma sõnade eest ka siis, kui ta usub absoluutselt kõike, mida räägid? Kui ta ei mõista Sinu hüperboole? Samamoodi, meie mälu pole kunagi alati sada protsenti aus ja avameelne, me mäletame asju, nagu tahame neid mäletada ja vääname need tahes-tahtmata enda perspektiivi. Kui "aus" see on? Kui aus on autobiograafia?
Ma olen seisukohal, et siinsetesse venelastesse tuleks suhtuda nagu headesse külalistesse - nii nagu Soomes. Aga sellega asi piirdub - nad on külalised. Ok, neile võib anda kodakondsuse ja lasta läbi teha sõjavägi, nii nagu pakutakse ka külalistele aeg-ajalt meelehead, aga see on ka kõik. Sellega asi piirdub. Oma pere jaoks oluliste küsimuste arutamisse külalisi ei kaasata.
Eestis on aga nii, et ühelt poolt vaadatakse venelasi kui vaenlasi, see on neid, kes eesti keelt ei räägi, aga need, kes keele mingil, tasemel selgeks õppinud ja seda pursivad, neid vaadatakse nagu mingeid jumalaid, neid usaldatakse jäägitult ja neile pühendatakse kõik oma saladused. Kuigi üksteise järel tuleb välja juhtumeid, kus venelased on usaldust jõhkralt kuritarvitanud ja eestlaste vastu töötanud ja tekitanud sellega eestlastele korvamatut kahju.
Ma tunnistan ausalt, et mina sellest aru ei saa.
Postita kommentaar