teisipäev, 2. oktoober 2018

Päev Tallinnas



Nüüd, kus ma enam kurt ei ole (Inno kirjutas sellest all lähemalt), võib jälle elada ja blogida :) Nii! Käisime eile Tallinnas. See meie Audi! No teate küll, see meie nüüd juba kolmkümmend aastat vana autoke, mis meie Portugalis viibimise ajal kümme kuud Viru Keskuse parklas seisis ja mille me sealt tänu blogi fännidest Ühisteenuste firmale sentigi maksmata kätte saime, oli hakanud jupsima. Mina neid auto asju ei jaga, aga põhimõtteliselt hakkas ta hirmsat musta suitsu välja ajama. Inno viis ta siis Põlva teenindusse ja talle öeldi, et see on 500-eurone laks raudkindlalt ning auto tuleb mitmeks nädalaks sinna jätta. Inno pidi pikali kukkuma, no loomulikult ei olnud meil sellist raha.

Pold midagi teha, Inno hakkas teisi variante otsima. Ja leidis lõpuks vanade autode remontimisega tegeleva firma nimega Speedster. Aga see asub Tallinnas, Mustamäel. Lükkasime pikka aega seda sõitu edasi, aga nüüd tundus, et võiks oma vana armsa, nostalgilisi mälestusi tekitava autokese ikka korda teha. Ja sõitsime eile Tallinna.

Inno kartis, et ega vähemaga kui 150 euroga ikka hakkama ei saa ja et kella viieni läheb ikka, aga võta näpust - jõudsime vaevu Mustamäe peal ringi ära teha ja ühes nõukaaegse asutuse sööklat (mulle meenus Rakvere Metsamajandi olmehoone söökla, kus ma lapsena koos isaga lõunat sõin - ta oli direktori asetäitja) meenutavas kohvikus keha kinnitada (läks ainult 13 eurot - supp, kaks praadi, kaks mahla, limonaad Roosile, pannkoogid!), kui meile juba helistatigi - auto on valmis! Inno pidi sedapuhku suurest rõõmust pikali kukkuma. Muhe meistrimees oli meie auto kahe tunniga korda teinud ja küsis selle eest ainult kuuskümmend eurot. Hinna sees oli ka tempetatuurianduri vahetus, mis maksis kümme eurot. Einoh! Leidub ikka ausaid inimesi siin maailmas, mõtlesime, ja olime väga tänulikud. Ta palus meil enne maksmist veel autoga proovisõitu teha, et kas kõik on ikka nii nagu peab, ja tõesti - masin sõitis tõesti kuidagi erksamalt.

Tagasi Võru poole kruiisisime juba nagu laevaga. Väga mõnus. Mulle meie Audi väga meeldib, sest temas on hästi palju ruumi jalgade jaoks (Volkswagenis pole), ja seepärast oli mul väga kahju, et ta katki oli. Nüüd on aga kõik korras, juhhei!

Ahjaa, enne ärasõitu hüppasime veel läbi Tallinna Invarust. Asi selles, et ITAKist nüüd enam Libero mähkmeid ei saa, aga need Huggies'ed, mida sealt saab, tekitasid Juulikesele hirmsa lööbe, mis läks ajaga üha hullemaks. Lööve ja selle lööbe kratsimine häirisid omakorda tema und ja lõpuks oli olukord nii hull, et Juuli ärkas öö jooksul kolm korda (iga kord, kui pissis) ja meie muidugi koos temaga. Mõtlesime, et läheme vaatame, mis Invarul pakkuda on. Tuli välja, et mitte kui miskit! Olid Bambona mähkmed, aga need on ainult kuni 30-kilostele. Juulile läheb aga kuni 37, Liberol on see number 9. Bambonal selliseid pole. Nõutu teenindaja pakkus meile täiskasvanute XS suurust. Tundusid suured, aga võtsime siiski ühe prooviks. Küsisin, et aga mida te siis pakute lastele, kes on Bambona viimasest numbrist välja kasvanud, aga kellele täiskasvanute omad veel suured on. „Ei olegi midagi pakkuda,” vastas teenindaja õlgu kehitades. „Paljud ongi selle pärast meie juurest ära läinud.”

Ahah. Khm. Polegi midagi pakkuda. Ja ITAK pakub hirmsat löövet tekitavat, mähkmeturu kõige kehvemaid klooriga pleegitatud Huggies'eid. Mnjah. Sel, kel raha üldse ei ole, võib päris raske olla. Õnneks on Libero mähkmed müügil Soome poeketis Prisma, kust me neid eile õhtul Juulile ostsimegi. Ei ole midagi teha. Kuna tahame öösel magada ja meile on Juuli heaolu tähtis, siis tuleb see raha maksta.

Tartusse jõudsime enne pimedat ja kodus, Võrus olime üheksaks. Väsinutena, aga õnnelikena. Päev oli läinud täie ette. Saime oma autokese korda! Invaru osutus pettumuseks, aga Juuli ei jäänud mähkmeteta. Ja meil oli tore pere väljasõit. Roosi oli rahul. Ta sai omale Prismast pisikese printsessi nuku ja siis veel pärast McDonalds'ist, kust me enne ärasõitu süüa ostsime, paar mänguasja.

Juuli on aga pärast Huggies'te Liberote vastu vahetamist maganud kui ingel. Täispika öö! Nagu varem, kui ta Liberoid kasutas. Euroopa reisil olid tal samuti Liberod jalas ja mitte kordagi ei olnud tal mingit löövet. Uhh, tore. Ma kartsin juba, et lähen magamatusest hulluks :D

Ülal Inno eile kordasaanud auto juures rõõmustamas, siin aga auto veel töökoja garaažis, paremal Roosi :