See, kuidas narkojoobes Hans Luik koos oma kamraadi ja äripartneri Rein Kilgiga Kroonika peole sisse sadas, jääb kõigile Kroonika töötajatele eluks ajaks meelde. Pärast seda kutsuti Hansu Kroonikas hellitavalt „narkokeseks”.
Hansu narkoprobleem ei jäänud kellelegi tähelepanuta. Aga tema kui ajakirjanduse „oma” inimene oli kaitse all ja sellest avalikult ei räägitud. Siseringis aga tema üle naerdi. Isegi tunti talle kaasa, sest Hansu elusaatus on olnud keeruline. Kõigepealt abielu juhtiva kagebiidi tütrega ja sellest alguse saanud kiire tähelend, hilisemad narkoprobleemid ja vaimne allakäik. Viimaks tuli kolleegidel ühtelugu kuulda Hansu pläminat. „Elu sakib,” ütles ta, kui temalt küsiti, miks ta narkot paneb.
Oi, Hans oli Kroonika peale kade. Väljaande tiraaž oli ligi 80 000 ja lugejate arv 330 000, pikalt üle teistest väljaannetest, isegi Postimehest, millele endine omanik Heldur Tõnisson peale maksis. Postimehe numbrid tuli kunstlikult üles kruvida, sest see väljaanne oli vaja Norra Schibstedile maha ärida. Postimehe müük Schibstedile oli viis, kuidas vana Heldur oma isa vaimse pärandi rahaks tegi. Enne seda oli ta kasutanud endist toimetajat Mart Kadastikku ära Postimehe osakute ülesostmiseks töötajatelt. Töötajatele maksti aktsiate eest kommiraha.
Heldurile meeldisid kiired ja kallid autod ning elu Šveitsis, seetõttu parseldas ta Eesti suurima väljaande maha rikastele Norra naftaärimeestele.
Norrakatele meeldis Postimees, aga veel rohkem meeldis Kroonika, millist teist nii edukat väljaannet polnud kusagil mujal maailmas. Kroonika kasumist peeti üleval nii Postimeest kui telekanalit Kanal 2.
Kroonika allakäik sai alguse pärast seda, kui „narkoke” ajakirja pärast Schibstedi lahkumist välja ostis. Kroonikas pakuks huvi Hansu narko-lood, aga neist ei saa kirjutada, sest Hans on omanik. Kui aga väljaanne ei saa huvitavatest asjadest kirjutada, on see väljaande surm. See on terve Ekspress Grupi surm, sest tropina istub ees ennasttäis narkomaan, kes ei lase kõige huvitavamatest asjadest kirjutada. See on avalik saladus, et Hans küsib lugude kirjutamise (või kirjutamata jätmise) eest raha ja pistab selle oma taskusse, Ekspress Grupi aktsionäride selja taga. Sellest avalikult ei räägita, sest sellist asja ametlikult teha ei tohi.
Need, kes matsu jagavad, teavad, et Hansu raha tuleb kinnivaraärist. Meedia on kõrval- või tugitegevus, nii-ütelda hobi. Hans kasutas juba aastakümneid tagasi oma alluvaid ajakirjanikke selleks, et üürnikke vanalinna majadest välja tõsta, ja siis need majad suure vaheltkasuga edasi müüa. Sellest rahast maksti ajakirjanikele palka. Mustalt, loomulikult. Raha pesti puhtaks maksuparadiiside kaudu.
3 kommentaari:
Inno, kas te ei karda?
Mõni - eelkõige aga hr H.H.Luik võib teie nalja tõe pähe võtta.
Ja üks küsimus veel, kui tohib. Avaldate siin blogis aeg-ajalt fašismimeelseid seisukohti sisaldavaid kirjutisi. Aga on teada, mida Hitler erivajadustega inimestega tegi. Kas see pole vastuolu?
lugupidamisega
Priit
Tallinn
Ma vastaks siin president Toomas Hendrik Ilvese sõnadega: Ausal inimesel pole midagi karta. Tõesti, minu südametunnistus on puhas. Mis Hitlerisse puutub, siis gaasitas ta erivajadustega inimesed ära ja siin blogis on kõik sellised tegevused üheselt hukka mõistetud. Samas oli Hitleri valitsemisajal ka mitmeid positiivseid arenguid Saksamaal nagu korralike teede ehitus, millest hiljem võtsid šnitti kõik arenenud riigid maailmas.
Eks ta ole. Juba Kiviräha "Rehepapis" oli episood, kus kubjas Hans oma hinge kuradile müüs. Huvitav, kes see prototüüp olla võis?
Postita kommentaar