Alustasime teed Eesti poole

Mõtlesime, et tänane päev, taasiseseisvumise päev, on parim, et taaskord Eesti poole teele asuda :) Ja mõeldud-tehtud! Viskasime täna hommikul asjad autosse ja hakkasime Montemor-o-velho'st sõitma :) Tegelikult oli üks põhjus muidugi veel. Naabrinaine hoiatas, et laupäeval tuleb 35 kraadi :D Aga sellise kuumuse eest me juba korra Extremadurast põgenesime :D Ja ausalt öeldes on selleks korraks Portugalist siiber. Isegi Pingo Doce'is käimine ei rõõmusta mind enam. Tuleb kiiremas korras tulema hakata, et mitte seda maad vihkama hakata :D

Ma muidugi olengi selline, et kannatan ühes kohas olla max pool aastat. Siis lähen närvi ja tahan ära. Kui ma veel J'ga koos elasin, siis siiberdasin kogu aeg Portugali ja Eesti vahet. Kaks kuud siin, kaks kuud seal. Minu kolmas kodu oli lennujaam. Aga mulle meeldis! Ühes kohas ankrus olemine muserdab ja masendab mind ja kõige jubedam eestikeelne sõna on minu arvates „juurte alla ajamine.” Või „paigalejäämine.” Õhh. Kui ma selle peale mõtlen, siis mul tuleb kananahk ihule. Mina olen rändur ja õnneks Inno on ka. Isegi väike Roosi on - kui ma talt uurisin, et kas talle meeldib rohkem Eesti või Portugal või Hispaania, siis teatas ta rõõmsalt, et kõik kolm. Ja nii ongi :) Kodu ei ole maja ega korter, kodu on seal, kus on meile armsad inimesed. Pere. Täna on kodu Portugal, mõne aja pärast Eesti. Ja siis jälle Portugal. Või hoopis Soome :D

Selge on see, et mõne aja pärast tüdinen ma Eestist ära ja ma hakkan Innole peale ajama, et läheme KOHE ära. Inno alguses toriseb, aga kuna päeva lõpuks on ta ikkagi nagu mina, muidu me ei sobiks, ei saaks nüüd juba pea viisteist aastat koos elada, siis laadib ta taas meie asjad autosse ja paneb autole hääled sisse. Et jälle nelja tuule poole leekima panna.

Mis teha, selline ma kord juba olen :) Täna olen ma Valladolidis ega jõua ära oodata, millal taas Eestisse jõuame.

Pildil Roosi ja Inno Oliveira do Hospitali restoranis söömas.