Uudis

Nonii, ei teagi, kust peaks alustama :) Kõik algas pihta sellest, et kusagil septembri lõpus tabas mind metsik väsimus... Jäin isegi Juulit söötes magama. Ja haigutasin pidevalt. Esimene mõte oli, et olen uuesti haigeks jäänud. Nagu eelmisel talvel. Pagan, pidime sealt Portugalist nii vara ära tulema, kirusin end mõttes. Oleks ju võinud veel natukeseks jääda. Näiteks järgmise kevadeni :D Sest ma sain seal ju terveks. Nüüd jälle haige. 

Oktoobri alguseks oli selge, et asi pole enam õige. Sest päevad jäid ära. Selge, kliimaks, mõtlesin. Olen ju ikka juba 42 ning lugesin just natuke aega tagasi üht artiklit, kus kirjutas naistest, keda on tabanud varajane kliimaks. See oli päris õudne lugemine ning loomulikult kahtlustasin esmalt seda.

Siis aga muutusid rinnad väga valulikuks. Seda ma päris täpselt ei teadnud, kas need ka kliimaksiga valusad on, aga olin igaks juhuks edasi närvis. Siis tekkis metsik isu Pepsi Cola järele. Mitte Coca Cola, vaid just Pepsi Cola järele. Coca Cola ajas oksele. Siis saatsin Inno poodi maksa ostma, sest tekkis metsik isu maksa järele. Ja üks päev ähvardasin teda, et kui ta mulle kohe sealiha ei too, siis ma lähen sellele ise järele. Kell kaheksa hommikul. 

Asi muutus niisiis üha kahtlasemaks. Pidasin paar päeva aru ja ostsin siis hingevärinal Euroapteegist testi. Et asi oleks kindel. Kas on naljakaid isusid tekitav kliimaks või mitte. Tegin testi ja... KAKS TRIIPU. Samas. Olen kuulnud, et vahel võivad testid ka valetada. Kuna ma päris täpselt ei teadnud, mis puhul nad valetada võivad, siis olin igaks juhuks edasi närvis.

Aga võtsin sellegipoolest südame rindu ning kirjutasin oma arstile, kes viis aastat tagasi Roosi sünni juures viibis. Olin Roosiga algul Võru haiglas arvel, aga kui mul raseduse lõpus astma tekkis, siis tuli Tartusse üle kolida ja mul on selle üle väga hea meel, sest minu eest hoolitseti seal väga hästi ning ka sünnitus ise oli ilus kogemus. Seekord arvasin, et mõistlik on juba alul Tartusse arvele minna (kui ikka juhtumisi ei ole kliimaks), sest nii saan juba varakult sealsete ämmaemandatega tuttavaks. Ning seda loota ei maksa, et mul astmat ei tekiks - see oli nii Juuli kui Roosiga. Arst arvas, et see on väga hea mõte juba alguses Tartusse arvele tulla ning panin tema juurde 24. oktoobriks aja kirja. 

Käisime siis eile Tartus ära. Ja selgus, et pole siin veel mingit kliimaksit. Vaid hoopis umbes kuuenädalane rasedus. Sain väikest tegelast ka ekraani pealt näha - hästi pisike on teine veel, aga inimene, mis inimene. Pikkust esialgu veel 0, 782 sentimeetrit, aga pole hullu, küll ta kasvab.

Kui nüüd päris aus olla, siis eks me ootasime teda ka :) Juba päris mitu aastat :) Ja ma olin juba lootuse maha matnud. Mõtlesin, et kaks last on ka juba täitsa hea. Aga siis ta otsustas meid üllatada. Ja ikkagi tulla. Kohe pärast Portugalist naasmist, nii et kes teab, kui palju see pooleaastane elu päikeses seda kõike mõjutas. Halvasti ta mulle igatahes ei mõjunud ;) 

Sel talvel oli meil plaanis tagasi minna ja jääda paariks kuuks, kuni sooja kevadeni, aga nüüd otsustasime, et lükkame mineku aastakese võrra edasi. Muidu on veel nii, et tuleb Portugalis sünnitada :D Ega sealsed arstid ka kiviajas ela, aga Tartu arstid on ikka maailma parimad, vähemasti minu arvates, ning mina tahaksin sünnitada ikkagi Tartus. Ja tuleval aastal siis juba viiekesi Portugali!

Pildil meie väike tegelane, nagu ta ekraanilt paistis :)