Lahkumineku puhul on ainus lahendus jagatud vanemlus, mida peab toetama riik

Eestis lahutatakse enamus abielusid, aga riigi poolt on edasine täiesti läbi mõtlemata. Pärast lahutust lõhutakse laste elud, selle asemel, et võimaldada lastel elada kordamööda mõlema vanema juures.

Nagu öeldakse, kala hakkab mädanema peast, Eesti perekonnaseadus on selles osas täiesti ajale jalgu jäänud. See on kinni ajas, mil lahutused olid üksikud harvad nähtused. Nüüd on aga probleem väga suureks paisunud ja kannatajaks on lahutanud vanemate lapsed, keda sunnitakse riiklikult elama ainult ühe vanemaga.

Nagu äsja toimunud jagatud vanemluse konverentsil välja toodi, siis on mõlema vanemaga suhtlevad lapsed vaimselt tervemad. Lapse suhtlemine mõlema vanemaga pole lapse solgutamine, nagu arvatakse. See on lapsele eluliselt vajalik, aga millegipärast seda riigi poolt suisa pärsitakse.

Eestis soositakse praegu kõige kõrgemal riiklikul tasemel seda, et peale lahutust hakatakse üht vanemat, enamasti isa maha tegema. Isale mõeldakse igasugused vead külge, mis on lapse suhtes samuti vale ja ülekohtune. Lapsed armastavad alateadlikult mõlemat vanemat, ja kui nad ühe vanemaga enam suhelda ei saa, siis kaob neil kontakt ka teise vanemaga. Uuringutest on selgunud, et lapsel on varases eas hoopis lähedasem suhe isaga ja kui seda ei võimaldata, võivad lapsed ilmneda hilisemas eas vaimsed probleemid.

Huvitav on see, et abielus isadele võimaldatakse igasugu puhkusi ja asju, et saaks lapsega olla, kuna on teada, et isaga suhtlemine on lapsele vajalik ja kasulik, aga kui tuleb lahutus, siis tapetakse igasugune suhtlus isaga vägisi ära. Miks on see nii? Kannatajaks on ju lapsed.

Pereasjad lähevad kohtusse, aga ka see pole lahendus, sest kohtuveskid jahvatavad aeglaselt, aga lapsed kasvavad kiiresti. Nii võib juhtuda, et kui isa lõpuks kohtu kaudu midagi saavutab, on laps juba suureks kasvanud ja ära võõrdunud.