Minu isa Georg Vaher suri juba üle kümne aasta eest (ta oli minust viiskümmend aastat vanem), aga mul on siiamaani tunne, et ta käib mu kõrval. Näen ta naeratust ning tunnen ta soojust. Ta oli inimene, keda austati ning armastati ja seda seepärast, et ta oli väga hea inimene. Neid õpetussõnu, mis ta mulle eluks kaasa andis, on palju ning nad on mul kõik meeles, aga mu lemmikud on järgmised:
*Koristaja ja direktor on täpselt sama tähtsad inimesed (tema ise oli direktori asetäitja);
*Mitte ükski rahvus pole halb, aga halbu inimesi on iga rahva seas (isa sõdis II maailmasõjas venelaste vastu, aga Vorkutas tekkis tal mitu head venelasest sõpra);
*Kui sa endale elukaaslast valid, siis arvesta ühe asjaga - kui sulle tema juures miski ei meeldi, siis mida vanemaks te saate, seda vähem hakkab see meeldima, sest vead ajas süvenevad.
Ja kaks vähe lõbusamat nõuannet:
*Hädavale on alati lubatud (seda rääkis isale ka tema ema);
*Võta alati vastu, kui sulle midagi pakutakse - isa oli ükskord poisikesena naabritädi pakutud ilusatest maasikatest keeldunud ning kahetses pärast pikalt :D
Ülal mina isaga ning teisel me kõik kolm - Eino, mina ja Vello meie Tõru tänava kodus isa pildistatuna:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar