Kuusk!

Selline siis see meie väike jõulukuuseke ongi :) Tuttav onu tõi metsast ja Roosi oli väga rõõmus, asus juba samal päeval ehtima. Kasutasime peaasjalikult vanu, minu lapsepõlvest pärit jõuluehteid. Siis on meil veel akendel vilkumas jõulutuled ning kummalgi pool akent sädelevad karrad. Ja lumehelbekesed akende peal ning kuuseoksad vaasis.

Kõige suurem jõuluentusiast on kahtlemata Roosi, kes laulab meile iga päev omaloodud jõululaule :D  Ja räägib, mis Jõuluvana talle kõik kingiks toob. Meie peres tuleb Jõuluvana ööl vastu 25. detsembrit ning paneb kingid kuuse alla, et Juuli ja Roosi need sealt hommikul leida võiks. Alates 1. detsembrist käivad igal hommikul päkapikud, kes toovad lastele sussi sisse väiksemaid kingitusi. Roosi jälle paneb päkatsitele oma susside (jah, kavalal lapsel on kaks sussi!) kõrvale kausikese kas vahukommide või martsipanikuulidega, et need kingitusi vinnates keha kinnitada saaks. Jõuluvanale paneme klaasikese piima ja küpsiseid ning põhjapõtradele porgandeid.

Minu lapsepõlve jõulud olid teistsugused, jõuluvana käis 24. detsembri õhtul kodus, aga ma tunnistan ausalt, et see oli minu jaoks jõulude kõige ebameeldivam hetk. Mulle jõuluvana ei meeldinud, sest ta oli nii hirmus, palju lahedam oleks olnud kingid kuuse alt leida. Ja see salmide lugemine. Nagu sa oleks kinki väärt ainult siis, kui endale midagi pähe tuubid. Palju ilusam ja inimlikum, kristlikum on anda kinke lihtsalt niisama - kuna inimene on sulle kallis. Ja nõnda, et ta ei pea selleks kellelegi midagi tõestama.

Nii et ei salmidele ja ülepingutatud jõuludele! Ning jah ehedale jõulurõõmule, kus piisab sellest, et oled olemas, ning igaüks võib teha seda, mis teda õnnelikuks teeb.