Nagu te teate, siis Inno püsib meil nüüd kodus, sest Roosi hüppas talle jala peale, aga mina olen pea kaheksandat kuud rase ega jaksa oma suure kõhuga poest raskeid toidukotte koju vedada. Nii on meie ainus võimalus toit koju tellida.
Varem kasutasime Prisma e-poodi, sest Võrus lihtsalt polnud toidu koju tellimine võimalik. Aga Prismast tuleb kaup kolme päevaga ning enne seda läheks kõht tühjaks. Õnneks meil on varusid, aga tahaks ju midagi värsket ka, mitte ainult kuivaineid.
Paar päeva tagasi hakkas aga Võru COOP samuti toidu koju tellimise võimalust pakkuma ning eile mõtlesime, et proovime järele. Panime kaubad ostukorvi ja jäime ootama.
Täna hommikul juba helistatigi ning lõunaks oli kuller kuller kohal. Tõi kotid veel ilusti korteri ukse taha ka :) Ma just mõtlesin, et kuidas ma nad ometi oma suure kõhuga teisele korrusele tarin, aga selline positiivne üllatus.
Inno tunneb end juba sutsu paremini, paistetus on kadunud, aga vetsu tuleb ikka ühel jalal hüpelda. Tuju on tal ka märksa parem. Eile tänitas terve päev. Küll ei meeldinud talle see asi, küll too, aga no saame aru ja anname andeks. Siis sõi ta veel eile õhtul õunakooki ka, aga see oli kaneeliga ja Innol on jube kaneeli allergia. Hädaldas poole ööni ja nõudis, et tal selga sügataks :D
Ühesõnaga - tunneli lõpus paistab juba valgus :)
Ülal väike fotomeenutus Lissabonist neli aastat tagasi, kui mina Innole jala peale astusin. Pildil on Inno esimest päeva väljas ning liipab Juuli käru najal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar