Ella on meil siis kaks kuud ja kolm nädalat vana. Nüüd on tore ja naljakas lugeda meie Titeblogi vanu sissekandeid, kus kirjutan oma esimestest kuudest väikese Juuliga. Juuli oli oma esimestel kuudel nagu täiesti tavaline beebi. Ka raseduse ajal tehtud testid ei näidanud midagi ebatavalist (tol ajal ei olnud Angelmani sündroom veretestiga tuvastatavate geenihäirete hulka lülitatud, nüüd on), alles tema kuuekuuseks saades panime imeks, miks laps juba istuma ei hakka.
Loen, et minu põhimuredeks olid siis Juuli mähkmelööve ning see, et ta vankris alati tõrrepõhjahäälega röökima pistis. Ja et pidin teda öösel neli korda imetama ning et ta nii aeglaselt sõi - tervelt tund aega jutti. Ella sööb vaid kaks korda ning ka siis kiiresti, umbes viieteist minutiga saab asja aetud.
Muidu oli Juuli aga nagu täiesti tavaline laps. Tõsi, erinevalt Ellast ja Roosist sai tema oma esimesed vaktsiinid kavakohaselt. Nüüd mõtlen, et see tema tõrrepõhjaröökimine võis vaktsineerimisega seotud olla, kuna röökimine algas kohe pärast hepatiidivaktsiini saamist ühekuuselt. Aga kes teab. Igatahes leetrite vaktsiini ei saanud ka tema. Mäletan, et lugesin siis Andrew Wakefieldi teooriat MMRi kohta ning jätsin selle Juulil tegemata. Küll sai ta kolm esimest difteeria-teetanus-läkaköha vaktsiini ning ma panin tähele, et pärast viimast doosi ei osanud ta enam käputada. Enne seda oskas. Nii et mingid mõjud neil vaktsiinidel talle olid. Angelmani sündroomi nad tal ilmselt siiski ei põhjustanud, kuigi jälle - kes teab.
Siin veel mõned pildid Juulikesest. Ta oli väga armas beebi ja Ella on isegi natuke tema moodi. Mingis mõttes saime endale uue Juuli. Saame näha, milline oleks olnud Juuli, kui tal poleks tema sündroomi. Olen selle võimaluse eest väga tänulik.
Siin on Juuli issi õlal. Ka Roosi ja Ella armastavad issi õlal „jalutada”
Issi kõhu peal. Ja väga Ella moodi :)
Juulike vannilina sees.
Juulike emmega Roosisaarel ilusat ilma nautimas 💕💕💕
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar