Minu esimene muinasjutuvestja. Minu esimene õpetaja. Esimene tõeline sõber. Murede ärakuulaja ning kaasarõõmustaja. Esimene fänn ning esimene publik. Esimene, keda fännasin mina ja kelle sarnane ma tahtsin olla. Esimene inimene, kes oli ning on jätkuvalt minu silmis täiuslik ning ilmeksimatu. Esimene inimene, kes tutvustas mulle raamatuid. Ja kunsti. Ja muusikat. Ajalugu, filosoofiat. Puid ja põõsaid. Kõike, mille pärast siin maailmas üldse elada maksab. Kes õpetas mulle, kuidas elada nõnda, et su süda alati rahul ning südametunnistus puhas on (tee alati oma pea järele!). Millised on inimesed tegelikult. Keda tuleb imetleda ning keda tasub karta. Kes andis mulle selle nähtamatu kaitserüü, mis hoiab must eemal kõik halva, ning tiivad, mis viivad mind mu unistustele lähemale.
Kelle käest ma kunagi lahti lasta ei tahtnud. Kelle pärast ma tulin alati koju tagasi ning oleksin olnud nõus loobuma kõigest, kui ta seda oleks tahtnud. Aga ta ei tahtnud, sest tema ainus soov oli, et mina oleksin õnnelik. Minu arm. Minu isa.
Täna on isadepäev, kallid sõbrad :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar