reede, 12. veebruar 2021

Kas naine peaks mehe sõna kuulama (nalja teete???)



Pean muidu Varro Vooglaiust väga lugu, aga arvamus, et naine peaks mehe sõna kuulama, paneb kulmu kergitama. Minu arvates ning kogemuse järgi on hea suhe selline, kus sõna saavad mõlemad ning sõna mitte ei kuulata, vaid võetakse.

Kui mu vanaema Julie Eveline isa Aadam Purru keelas tal ülikooli minna, küsides irooniliselt, milleks naistele haridus, ei kuulanud mu vanaema teda ning läks ülikooli. Temast sai Sõmerpalu algkooli juhataja, kui ta võitis koolijuhataja konkursi mitme mehe vastu. Mu isa on rääkinud, et tema ema ja isa said omavahel haruldaselt hästi läbi ega tõstnud kunagi teineteise peale häält. Kummatigi ei tähendanud see seda, et üks kuulas teise sõna. Nad olid lihtsalt enamuses asjades ühte meelt ning kui ei olnud, siis arutasid asjad omavahel läbi ning vaidlesid selgeks.

Vanaemal oli kolm last, üks neist minu isa, ja kui sündis pesamuna Georg, loobus ta koolijuhi kohast, ent jäi siiski edasi õpetajaks. Minu isa sai kodust kaasa teadmise, et sugupooled on võrdsed ning naise sõna maksab sama palju kui mehe sõna.

Seepärast kohtles ta mind täpselt samamoodi kui mu kaht venda, Einot ja Vellot. Me kõik saime lapsepõlves isalt kingiks puukoorest vibu ning paadi. Mul on selle paadi krobeline pind siiamaani meeles. Omamoodi kandsid nad sõnumit: sa võid lennutada oma noole nii kaugele kui sa iganes tahad, ja sa võid seilata nii kaugele kui sa iganes tahad. Vahet pole, kas oled mees või naine. Üritan seda nüüd ka oma tütardele õpetada :)

Pildil emantsipeerunud naine Julie Tartu Õpetajate Seminaris õppimise ajal.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Mulle väga meeldivad Irja ajaloolised meenutused oma esivanematest, isast jne. Kas oled mõelnud ka raamatu peale? Ma loeks suure huviga.