Huhh, juba üheteistkümnes :D Naljakas, sõjaajal venib aeg nii aeglaselt, kuna sa kogu aeg ootad meeleheitlikult sõja lõppu. Mul on tunne, nagu ma oleks lahkunud Eestist aasta tagasi. Nagu ma oleks istunud Võru Chillin'i ees aasta, mitte kaks nädalat tagasi ning mõelnud endamisi, millal ma jälle siin istuda saan. Võrus on veel lumi, eks ole, ja mujal Eestis ka? Meie ei näinud enam ühtki lumelaiku juba Poolas ning siin, Hispaanias, kuhu täna jõudsime, on lumised vaid mäetipud. Siin Astuurias on palju lumiseid mäetippe.
Startisime Soustonist juba hommikul kella 11 ajal. Täna, pühapäeval, on poed kinni ning seepärast olime targu eile söögikraami ära ostnud. Kruiisisime oma armsa Hispaania poole. Siia jõudmine oli puhas rõõm. Kui Prantsusmaal ladistas hommikust saati vihma, siis Hispaania võttis meid vastu sooja päikese ning 17 kraadiga. Autost välja tulles tundsin, kuidas päike lausa kõrvetas selga. Silm puhkas rohetavatel mägedel ning majesteetlikel kaljudel. Tegime mõned tanklapeatused ning ostsime lastele traditsioonilised Hispaania beebinukud - need on siin tõeliselt ilusad ning elutruud. Ja muidugi kohv. See PÄRIS kohv! Inno võttis espresso ning mina americano. Juurde mõned hõrgud saiad ning koogikesed ja piknikukraam oligi olemas. Tegime ühel rohelisel puhkealal peatuse, lasime päikesel talvega kipra tõmmanud nahka paitada ning hingasime sügavalt sisse ja välja.
Sõitsime rahulikult, merevaadet nautides, ning olime kell seitse Oviedos. Oviedo! Avastasime selle linna, kui meil vähem raha oli, siinsed hotellid ei ole väga kallid, ja see kõrgete pruunide korrusmajadega rahulik linn on sest ajast jäänud mu südamesse. Siin on mõnus jalutada ning leidub palju toredaid kohvikuid.
Homseks jääme ka siia. Käime poes, ostame süüa ja mänguasju ning puhkame reisiväsimust välja. Siis edasi... Portugali poole! Lõpuks! Ma olen seda maad nii igatsenud, kuigi lahkusin siit alles läinud aasta mais. Aga nii, kui lähen, hakkan kohe igatsema. Juba praegu on tunne, et olen kodus. Siin on lihtsalt nii hea, minu jaoks.
Ja pole sõbralikumaid inimesi, kui need, kes elavad Ibeeria poolsaarel. Kui Prantsusmaal ei lase sind keegi kunagi poe järjekorras ette, kui su beebi kisama hakkab, siis siin sind lausa tiritakse kättpidi järjekorras ette, kui sa esimese kutsumise peale ei lähe. Ja - mul tulid täna peaaegu et pisarad silma, kui oma siinse öömaja uksest kärud sisse lükkasime. Meile tuli vastu üks Hispaania proua, kes, nähes, et Innol Juuli käru kaldteest üles upitamisega raskusi, hakkas talle kohe appi, sikutades seda eestpoolt. Ja peale seda aitas ta mind veel Ella käruga, tegi Juulikesele ja Roosile pai ning nunnutas Ellat. Sellist tähelepanelikkust pole ma kohanud kusagil mujal kui Hispaanias ning Portugalis. See lööb sõna otseses mõttes tummaks. Aga siin teevad ilmselt kõik nii. Sest nii on siin kombeks.
Saadan teile siit tükikese Hispaania päikest ja sooja kallistuse. Ma vaatasin, et Eestis läheb ka mõnusalt soojaks ning päikeseliseks, nii tore!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar