Eile käis siis meie julge Roosike siin kohaliku Hispaania koolieluga tutvumas. Ametlikult ei ole Extremaduras kool veel alanud, see algab alles esmaspäeval, 12. septembril, küll aga toimuvad kooli juures igasugused huvitavad tegevused ning tunnid. Esmaspäeval oli näiteks kunstitund ning täna kokandus. Roosi käis seal koos oma siinse sõbranna Juliaga (hääldatakse "Hulia"), kes on tast aasta vanem ehk 8. Tund algas kella 11 ajal hommikul ning lõppes kell 13. 00, kui Hispaanias algab traditsiooniline siesta.
Roosi võttis julgestuseks kaasa ka issi, kellega pärast veel poest läbi hüpati. Kui nad kella kahe ajal rõõmsate nägudega tagasi tulid, uurisin Roosi käest, kuidas talle ka Hispaania kool meeldis. Punetavate põskedega (eile oli 34 kraadi!) koolist naasnud Roosi seletas, kuidas ta koos Julia ning teiste kohalike lastega juustu ning jamoni võileibu ja tortillasid tegema õppis. Ning kuidas kõik pärast ka kamba peale ära söödi. See meeldis talle väga, Roosi on meil suur kokandushuviline (erinevalt emmest, kes ei oska munagi keeta :D). Pärast seda läks spontaanseks pallimänguks ning ka see oli Roosile väga meeltmööda. Eriti meeldis talle see, et teised lapsed lugesid tema auks mitte "un, dos, tres", vaid "one, two, three" ning rääkisid ka väheke inglise keelt. Roosi räägib meil nimelt inglise keelt vabalt ning jälgib hoolega, et ka teised seda teeks. Portugali Lourinha Dinopargis pidin ma piinlikkusest surema, kui ta temaga pikka aega tegelenud pargitöötajale ütles, et "You don't speak very good English!" Õnneks on eesti keel ka järjest parem, ainult vahel hüppab mõni inglisekeelne väljend sisse :D
Aga võrreldes Eesti kooliga, kumb meeldis rohkem, uurisin ma. Roosi nimelt käis kevadel Võru Waldorfis eelkoolis ning oli täielikus vaimustuses. Pärast seda oli ta 100 % kindel (Roosi on alati asjades 100 % kindel, erinevalt minust, kes ma eelistan kord üht, kord teist), et just see on tema kool. "Muidugi minu kool!" teatas Roosi natuke isegi solvunult, et kuidas võib sellist asja üldse küsida. "Seal Hispaania koolis karjutakse väga palju ja väga kõvasti!"Ma pidin seepeale naerukrambid saama. Roosi ise on ka suur karjuja (ok, kilkaja!) ning tema hääl kostab vahel isegi vist Rooma paavsti kõrvadesse :D Temale küll koolis ei öelda, et SPEAK UP nagu mulle, pigem vastupidi. Aga selge see - Roosi tahab olla tähelepanu keskpunktis ning silma paista; kui kõik ümberringi on roosid, siis on seda väga raske teha :D Igatahes tuldi Hispaania koolist tagasi teadmisega, et oma armas väike Eesti koolike on kõige-kõige parem!
Nüüd tuleb veel terveks saada. Läinud nädalal tabas meid kõiki siin viirus ning Roosil oli lausa kõrvapõletik, mis nüüd õnneks taandunud. Mina ise olin aga veel paar päeva tagasi nii tõbine, et ei jaksanud püstigi seista, aga praegune 34-36 kraadi kütab selle haiguse kenasti välja ning saame pea startida :)
Tore on see, et Roosil on nüüd ka päris oma Hispaania sõbranna, kellega rõõmsasti edasi suhelda. Julia joonistas Aurorale (siin kutsutakse Roosit Auroraks, mis ongi ta õige nimi) ilusa pildi, kuhu kirjutas "friends forever, ja Julia ema ütles, et kui ta tütar koolis enne üldse inglise keele tundi minna ei tahtnud, siis nüüd, kus ta on Roosiga koos mänginud, on suhtumine täiesti teine - tütar räägib inglise keelt väga hea meelega :D Ja Roosi õppis ka mõned hispaaniakeelsed sõnad juurde.
Nii et kõik on kõige paremini :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar