Esmaspäev, 12. september 2022

SÕJAMÄRKMEID (1). VA-SAK-PÖÖRD, PA-REM-PÖÖRD!

Täna oli mul esimest korda tunne, et tahan uut romaani kirjutama hakata. Kaks märkmikku on mul juba täis ja olen oodanud õiget aega. Aga suvi on minu jaoks liiga kuum, siis mul jääb mõte seisma. Täna sadas siin esimest korda vihma ja mu mõte hakkas kohe liikuma. Hakkan vaikselt kätt harjutama ning panen siia kirja oma mõtted sõja kohta. Et pärast oleks hea vaadata. Kes tahab, võib kaasa arutada, aga ma hoiatan, et ma olen aus ning ausus tekitab paljudes tõrget. Aga hüva, alustagem.

Täna Badajozi poole sõites ma lugesin autos Zelenski Telegramis välja öeldud mõtet, mis järgnes Venemaa elektrirünnakutele - suur osa Ukraimast on pime, inimestel ei ole elektrit ega ka vett. Zelenski ütles, et külm, pimedus, nälg ja janu pole meie jaoks nii kohutavad ja surmavad kui teie sõprus ja vendlus. See mõte kummitas mind terve tee Badajozi ning terve tagasitee, ma ei saanud sellest lahti. Et seal turvamajas, turvameeste poolt valvatud mees, kelle turvamajas on elekter ning ka vesi ning kes sööb ning joob korrapäraselt ja väga hästi, ütleb justkui kõigi ukrainlaste nimel, et me oleme nõus enne surema, kui teie sõbrakäe vastu võtma. Ning enne seda külmas, pimedas, näljas ning janus piinlema. Meie kõik - nii täies elujõus sõdurid kui väetid vanakesed ja puuetega inimesed. Ning lapsed. 

Reipa ning hästi söönud mehe öeldut korrati üle sotsiaalmeedias. Et vaadake! Mäherdune julgus! Enne külm, pimedus, nälg ja janu kui sõprus! Enne halbolu kui heaolu. Halbolu ongi uus heaolu! Kannatus on õnn (vt Orwell). Sest näe, vaadake, kuidas Zelenski ise külmas ja pimedas istub ning näljas ja janus piinleb. Justkui. Kummatigi ta ei tee seda. Ta ei tee seda, aga ta eeldab seda teistelt - oma rahvalt. Sest tema võimule jäämine oleneb sellest. Kui ta nüüd venelastega kokku lepib, siis küsitakse temalt: aga mille nimel me siis sõdisime, miks me ei võinud kohe kokku leppida? Seepärast peabki ta edasi sõdima - kuni võiduka lõpuni. Sest võidukas lõpp õigustab kõiki ohvreid. Ja võidujoovastuses rahvas unustab ära, et see ei olnud Zelenski, kes külma, pimedat, nälga ning janu kannatas. Need olid lihtsad inimesed, kellest paljud ka surid. Külm, pimedus, nälg ja janu nimelt tapavad - nõrgad esmalt, ent ka tugevad võivad alla vanduda. Kui palju keegi vastu peab, selgub sageli alles kannatustega silmitsi seistes.

Mind häirib, kui sügavale on Eesti Ukraina sõtta sisse läinud. Justkui me oleks ise sõjas. Meilt oodatakse, et me mõtleme samuti - ükski ohver pole liiga suur selleks, et venelastele kohta kätte näidata. Ja me ei saa teha mitte ühtegi sammu nende poole, me peame astuma ainult samme eemale. Nagu kuulekad sõdurid ühes rütmis. Sulgema silmad ja kõrvad. One, two, three, one two, three. Va-sak-pöörd! Pa-rem-pöörd! Seis! Nagu rividrill kooliajal, mida ma vihkasin. Kui sa pa-rem-pöördi ajal kogemata va-sak-pöördi teed, siis oled Kremli agent. Ja marss üle piiri ida poole. Olen hakanud enne millegi kirja panemist mõtlema, kas see, mida ma kirjutan, ei anna kellelegi alust mind Kremli käsilaseks nimetada. Siis jälle mõtlen, et tahan olla aus ning kirjutan ikka. Vägisi kirjutan, kuna ma ei taha muutuda. 

Siis ma mõtlesin sellele, et kas see, et minu jaoks on venelaste vendlus ning sõprus iga kell parem kui külm ja pimedus ning nälg ja janu, teeb must kollaborandi. Aga mu isast? Kui ta Vorkutast tagasi tuli, siis ta võttis hetkegi kõhklemata Nõukogude võimu omaks ning hakkas elama selle reeglite järgi. Läks tagasi ülikooli ja tegi karjääri, marssis oktoobripühadel oma asutuse esireas ja võttis minu ka kaasa. Mulle väga meeldis oktoobriparaadil punaseid õhupalle lehvitada. Ta oleks võinud edasi sõdida, metsa minna või mis iganes, aga ta ei teinud seda. Sest metsa minek oleks tähendanud sedasama külma ja pimedust ning nälga ja janu. Sõprus ning vendlus tõid ametikoha ning hea elu. Mina teeksin täpselt samamoodi. Ma ei valiks kunagi külma ning pimedust, janu ning nälga, mitte kunagi. Ma valin alati valguse ja soojuse ning hea söögi ja joogi. Ja ma olen nõus olema igaühe sõber, et mitte külma ning pimedust kannatada. 

Ma tahaks tegelikult teada, mida arvavad Zelenski sõnadest tavalised Ukraina sõdurid. Kas nad mõtlevad samamoodi. Või tahaks nad juba lõpuks ometi mingit lahendust või kasvõi... sedasama sõprust ning vendlust. Aga ajakirjanikke ei lasta enam nende juurde, nii et me ei tea. Nii teamegi ainult seda, mida arvab Ukraina juhtkond. Kes istub ise valguses ning soojuses ja sööb korrapäraselt ning hästi.

1 kommentaar:

ann ütles ...

Venemaal, muide, ma olen kaks korda täiskasvanuna käinud. Kolleegide juures. Ükskord koos teise eestlasega ja üks kord isegi üksi. Üksi pusisin vene keelt ja puha. Sellesse, mis Balti rahvad üheksakümnendatel tegid (minema ja kiiresti!)suhtusid nad nii, et õigesti tegid, sest ega see Vene riik, jah, ei olegi üks õige asi. Sellised toredad vene kolleegid, haritud inimesed. Nii et inimeste tasandil võib ju sõprus olla, aga Vene riigina... Isegi kui öelda,et ei vihka (sest vihkamine kahjustab vihkajat ennast), siis usaldada seda kupatust, mnjaa,...keeruline.

Mis kohta kätte näidata? Kui sul lihtsalt ei ole usaldust! Et läbirääkimisi pidada, peaks ju ukrainlastel Vene riigi vastu usaldus olema või nii.

Kui Ukraina rahva seas, tavaliste sõdurite seas võtaks ikka maad ulatuslik äratundmine ja meeleolud, et just nüüd kätte jõudnud see punkt, kus on mõistlik sõdimine lõpetada ja sõlmida kokkulepe, siis poleks presidendil üksi võimalik ka enam edasi sõdida - ok, käskida ju võiks, aga see see sõdimine ei kukuks enam mitte kuidagi välja. Nii et ma ei muretseks - ukrainlased teavad ise, millal nad mõtlevad oma juhtkonnaga ühte moodi ja millal (enam) ei mõtle.

Loomulikult ei tee inimesest kollaboranti see, kui ta sõjaolukorras vastase käest toidu, vee, evakueerumisvõimaluse vms.vastu võtab, et lihtsalt ellu jääda.

Nagu ei tee inimesest kollaboranti see, et ta Nõukogude ajal mõistes,et N.Liit on Eesti vallutanud ja oma võimu kehtestanud ning see on hetkel nii tugev, et mingi väikerahva vasthakk uputataks lihtsalt verre ning väljastpoolt keegi appi ka ei tuleks, ei hakanud sõdima, vaid hakkas lihtsalt elama elu nõukogude korra poolt võimaldatud raamides - läks lööle, lõi pere,ehk oli tööalaselt isegi edukas jne.jne.
Nii et selleosas ma sugugi ei imesta sinu isa üle. Ainult niipalju oli minul küll erinev, et kuna ma lapsena üldjoontes teadsin, kui "meelepärane" see nõukogude võimu pealesurumine minu vanavanemate põlvkonnale oli, siis isu nõukogude pühi kaasa pidutseda või kuhugi marssima minna ei olnud. Me loomulikult teadsime,et kõik õhupallide lehvitajad ei ole ideelised nõukogudemeelsed või/ja mingid Kremli käsilased tingimata. Aga ikkagi ei olnud isu sinna kaasa lehvitama minna. See kaasalehvitamine oleks olnud lihtsalt endale hingekriipiv. Ka minu vanemad ei käinud neil päevadel kuskil. Tehti rahulikult kodus midagi argist ja kui õhtul teleuudistes näidatavad lehvitavad võimukandjad jms. närvidele käis, vahetasid täiskasvanud kanali ETV pealt Soome peale. Tähitati neid tähtpäevi, mille sisu meile sobis - sünnipäevad, uusaasta, emadepäev, jõulud, lihavõtted...

Ehk siis on sõprus ja vendlus. Ja on "sõprus ja vendlus". Muidugi, kui kindel teadmine,et midagi paremat sa hetkel ei saa, eks siis lepidki ja püüad oma elu sättida kuidagi nii,et see oleks just nii normaalne, kui hetkel võimalik.

Ainult et see pole päris sõprus ja vendlus. Päris sõprus ja vendlus on ikka natuke midagi muud. Sest tõelise armastuse, sõpruse, vendluse puhul sa võid olla väga kurb, kui teine seda vastu ei võta - aga sa ei lähe näpuotsagagi haiget tegema! Haiget tegema läheb see, kes tunneb omandiinstinkti.

Nagu ei ole ilusa neiu suhtes omandiinstinkti tundva mehe ("see ilus olend peab olema minu!")ja talle vastu oma tahtmist naiseks antud naise vahel sellist suhet nagu päriselt teineteist armastaval paaril. Kui olud ei soosi vastutõrkumist, siis naine lepib ja elab ja on.

Lihtsalt, oleks veider, kui keegi sellises olukorras "armastuse vastuvõtmisest" räägiks.(Jaa, oleks teine olukord, kui mehe poolt on siiras ühepoolne armastus, ta naist ei sunni ja siis naine, mõeldes "no olgu - ma küll temasse armunud ei ole, aga kui teine ikka nii-nii väga armastab, ma võtan siis selle armastuse vastu" - siis seda võiks küll nimetada armastuse vastuvõtmiseks.)