Laupäev, 17. september 2022

SÕJAMÄRKMEID (2), PATRIOTISMIST.

Kas keegi teist on lugenud Robert Graves'i autobiograafiat "Good-bye to All That"? Seda peetakse üheks parimaks mitteilukirjanduslikuks teoseks läbi aegade. Ta räägib noore sõduri läbielamistest Esimeses Maailmasõjas. Hakkasin täna lugema ningh kohe jäi silma lause tagakaanel: "There was no patriotism in the trenches. It was too remote a sentiment and rejected as fit only for civilians. A new arrival who talked patriotism would soon be told to cut it out."

Ehket kaevikutes kaob sõduritest igasugune patriotism, seda seal enam ei ole. Patriotism sobib tsiviilisikutele, kes jälgivad võitlust elu ja surma peale eemalt, kes ei tunneta sõda nii naha ja karvadega kui sõdur, kelle jaoks surm on väga lähedal, teinekord isegi millimeetri kaugusel. Mu isa astus 1944. aasta suvel vabatahtlikult Eesti Leegioni ning sattus septembris ka rindele, Keila alla. Enne seda käis luurel Hüüru veski juures, nelja mehega ning tagasi tuli ainult tema. Kuul läks tast seal mööda millimeetri kauguselt. Sellel kuulil ei olnud tema nime peal, aga ta hakkas pärast seda suitsetama.
Aga patriotism - ma ei ole ise lahingus olnud, ainult läbi isa jutustuste, aga ma usun, et see nii on. Ilmselt seepärast ei lubata ka ajakirjanikel enam Ukraina sõduritega rääkida. Sest - there is no patriotism in the trenches. Kaevikutes pole enam patriotismi, seda luksust saavad endale lubada ainult tsiviilisikud. Ja Ukraina sõdurid ilmselt ütleksid seda praegu ajakirjanikele. Ma ei tea vene sõdurite kohta, sest nemad on palgasõdurid, nad on sinna läinud omal soovil, raha pärast. Ukraina mehed on pidanud minema ja see ei ole sama asi. 

Enne sõda on hea ning kerge olla patrioot. Teie olete praegu patrioodid ja mina olen ka patrioot. Aga kui sa oled olnud juba kuus kuud kaevikus ning sa pole näinud kuus kuud oma naist ning lapsi, kas sa oled siis ka patrioot? Või tahaksid sa tegelikult öelda: "P..., ma tahan koju!" Ma arvan, et see viimane variant. Kui mu isa Keila alt taganes (Vene tankid sõitsid staabi õuele sisse ja neil polnud enam käsigranaate), siis ta mattis esimese asjana maha oma soldbuchi. Ja läks tagasi koju ega rääkinud sõjast enne, kui Eesti vabaks sai. Alles siis rääkis isa uuesti sõjast - Kloogast ja sellest, kuidas tema heidetud granaat tabas tanki peal püsti tõusnud Vene ohvitseri, kes karjus: "Vperjoood!" Isa viskas granaadi ning ohvitser kukkus. Sai ilmselt surma. Kui enne sõda räägivad paljud, kui innukalt nad sõjas vaenlasi notiks, siis minu isal oli kuni surmani hinge peal see üksainus vene ohvitser, kelle ta võib-olla tappis. Kaevikutes ei ole enam mitte mingisugust patriotismi, seal sa enam ei mõtle, vaid lihtsalt tegutsed instinktide ajel või teed, mida sul teha kästakse, ning kui sa sealt kord välja ronid (kui ronid!), siis sa elad üle iga surma, mille sa oled põhjustanud. 

Kõige suuremad sõjaõhutajad ei ole aga võitlusvõimelised mehed vanusse 18-60. Kõige suuremad sõjaõhutajad on naised ning mehed vanuses 60 pluss. Sest nad teavad, et nemad ise ei pea mitte kunagi kaevikutesse minema. Neil on siis luksus olla tsivilist.
Nii et olge patriotismist rääkides ettevaatlikud.

Kommentaare ei ole: