Inno arvas, et äkki võiks asja ära ajada ka tavaline kartul ning tegi mulle seda. Vaatasin peale ja mõtlesin: öäkkk. Lükkasin taldriku vargsi kõrvale. Ei tahtnud Innot solvata, aga süüa ka ei saanud. Tunne oli nagu lasteaias, kui lõunaeineks oli midagi sibulatega. Kuna taldrik tuli tühjaks süüa, aga mina seda ei suutnud, siis peitsin lihtsalt sibulad taldriku alla ära. Ma olen selline isepäine. Kunagi ei tee midagi, mida ma teha ei taha. Ma ei teagi, kas see on mul rohkem isast või emast. Isa oli jube pujään - läks sõtta, kuigi ta vanemad üritasid teda vägisi kinni hoida, ja no ema pujäänlusest ma parem üldse ei räägi. Kui keegi tahab mu ema millegagi nõusse saada, siis ta peab sellega alustama umbes pool aastat varem.
Et jahh. Istun siin siis siiamaani söömata. Kell on kuus õhtul. Inno tõi suitsulõhet, aga tollest polnud tolku miskit, sest ma ei suuda seda süüa ILMA TORTILLATA. Suure hädaga õnnestus ära süüa natuke kartulikrõpse oliiviõliga.
Innol hakkas must kahju ja ta otsustas veel ühes poes ära käia. Et vaadata, kas seal tortillasid on. See oli täna lõuna ajal kinni, nagu kõik poed Hispaania väikestes linnakestes, ning kuna Inno käis enne selles väikeses poes, kus tortillasid ei olnud, siis ei jõudnud ta enam sellesse poodi.
Nüüd ma siis istun siin ja mõtlen, kas saan täna õhtul süüa või ei.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar