Minu isa näiteks oli võruke, sündinud Osula koolimajas Osula kooli alglasside õpetaja Julie Eveline Vaheri kolmanda lapse ning ainsa pojana. 1944. aastal, kui Punaarmee Eestile ligines ning, nagu mu isa oma sõjapäevikus kirjutab, hakkas ida poolt paistma "punane kuma," liitus ta pikemalt mõtlemata Eesti Leegioniga. Kui mu isa oleks mõelnud nagu Nursipalu polügooni vastased praegu, siis ta oleks heitnud käega ja öelnud: "P... see Eesti, mina võitlen siin ainult Võrumaa eest!" Et vot, minule on oluline ainult minu tänav, see maja, kus ma olen sündinud, Osula, Sõmerpalu vald!
Kas ta tegi nii? Ei teinud. Sest ohus oli KOGU Eesti. Isa sõitis kiiremas korras Tartusse, kus ta õnnetul kombel rongist maha jäi, aga palus ühelt ohvitserilt küüti, kes veel imestas, et ühel noorel vabatahtlikul nii kiire sõtta, aga viis ta ikka ilusti Kloogale. Seal oli isa mõnda aega õppelaagris. Sõdis ta jälle mitte Võrumaal, vaid Keila all, üritades peatada vene tankide edasitungi. Ja alles pärast seda, kui teha polnud enam midagi, sest liitlasi meil ju toona polnud, sakslased lasid ka kõik jalga, taandus ta koju Võrumaale.
Et loomulikult on inimesele oma kodu tähtis, see on täiesti arusaadav, aga tuleb näha ka laiemat pilti ning mõista, et ennekõike oleme me kõik siiski EESTLASED ning peaksime mõtlema, kuidas me oma Eestit kõige paremini hoida saaksime. Mitte ainult Võrumaad või Virumaad või seda või toda metsatukka, aga kõiki maakondi ning iga metsatukka.
Minu isa oli valmis andma oma elu Eesti eest. Mitte vaid Võrumaa eest, Sõmerpalu valla, Osula ja oma kodu esise porilombi, vaid terve Eesti eest.
Praegu ei palu veel keegi, et keegi meist Eesti eest oma elu annaks, me ei ole siiski veel sõjas. Ainult üht polügooni tahetakse laiendada. Polügooni, mis on seal olnud juba kümme aastat. Et anda sõjaväelastele võimalus uusi relvi harjutada. Et terve Eesti saaks rahus magada ning mu isa vanused poisid ei peaks enam kunagi Eesti eest sõtta minema.
1 kommentaar:
Ma olen sinu seisukohtadega väga nõus.
Tõesti, tegu ei ole ju mingi eravõttega, kus võib veel öelda, et mis sa meid segama tuled, võid ju oma kasumit kuskil mujal teenida. Kuigi, eraettevõtteid on ka vaja. Meilgi fb oli kunagi arutelu ühe ettevõtte teemal ja arvamused jagunesid kaheks. Osale selle ettevõtte lähedus pigem ei meeldinud (ei taha enda naabruses inimtegevust, ei taha mingeid hääli jne.). Teised aga ütlesid, et elan ka selle ettevõtte külje all, aga ei kurda ja meeldib näha, kuidas autod liiguvad ja inimesed hommikul tööle tulevad, et mõelge ometi, kui mitte keegi/mitte miski ei tegutseks, oleks palju kurvem. Nii et kaks vastandlikku suhtumist.
Muidugi, selle polügooni laiendamisega on jäädud halva aja peale. Veel 10a tagasi väärtustati maaelu hoopis vähem. Tühje maamaju/krunte oli rohkem müügis. Ja oleks riigipoolne kinnistute kokku ostmine külakohas tekitanud ilmselt palju vähem vastasseisu.
Postita kommentaar