Roosist on sirgumas noor kunstnik. Ta maalib ja joonistab nii palju, et mul on tegu tema tööde kaustade vahele saamisega ning tal on alati kõrval sketchbook, mida ta hoolsalt täidab. Siin mõned näited tema viimase aja töödest. Ülal linnamaastik öösel ning siin koidiku ajal:
4 kommentaari:
Tuttav teema :)
Oma lapse andeksust hinnata ei oska, aga ka minu vanemale pojale (käib 3.kl) väikesest peale meeldib väga joonistada ja meisterdada.Tüüpiline asi, mida ta poest tahab, on mingi liim, värv, vildikas või marker. Servapidi meeldib ka loodus (see nunnum osa sellest - lilled, liblikad, paablinnud, kiisud...). Kevadlilled meeldivad talle - sinililled, krookused ja lumikellukesed. Kui need kevadel ilmuvad, siis rõõmustab ja käib õues lilli joonistamas. Sedagi on juba küsinud,et emme, kuhu ma pean õppima minema, kui ma tahan kunstnikuks saada? Ma siis ütlesin, et üks võimalus on näiteks EKA. Veel on ta meil selline humanistlik mõtleja, st. huvitavad ajaloo ja ühiskonna teemad ja sellest aspektist, kas ühiskonnakorraldus oli ikka õiglane või tehti kellelegi liiga.
Temavanuseid sellise huvideringiga poisse ei tundu olevat palju. No ajalugu ehk kuidagi veel, aga... Kõige suurem huvi paistab olevat poistel arvutimängud. Mõnel ka autod, jalgpall... Mistõttu omasuguse huviga sõpra polegi leidnud (vahemärkusena: tüdrukutega, kellega käiakse ühes klassis, isiklikult ei sõbrustata ega käida külas - selles vanuses lapsed kardavad "pruut ja peigmees" teemat nagu tuld :DDDDD.) Üks sõber, klassivend on, sellega käivad vastastikku külas, ehitavad onni ja mängivad Minecrafti ehk siis mingit ühistegevust leiavad. Aga kunstihuvi tollel poisil üldse pole. Minu oma vahel üritab sütitada (näitab sõbrale Yotube'ist meisterdamise videosid, et vaata, kui äge). Aga no ei huvita see teist poissi see joonistamine, värvimine ja lõikumine.
Issi meil tehnikainimene, kes räägib om lapsepõlvest ikka, kuidas ta raadiovastuvõtjaid ehitas, muudkui võrriga ringi sõitis ja vanemate eest salaja (!) endale mootorratta ostis ja sellega ringi kimas ja siis "ärandas" juba isa autot (kuigi vanuse poolest poleks tohtinud üldse sellega sõita) jne. Mingi kunstiga ta küll ei tegelenud.
Mina? Mina lapsena meisterdasin ja joonistasin. Kodus ajaviiteks (kleepisime õega ka oma pilte köögiuksele "näituseks", mäletan). Käisin ka majavalitsuse portselani maalimise ringis ja Nõmme noortemaja tektiiliringis koos oma klassiõdedega, keda ka sellised asjad huvitasid. Mu tolleaegne parim sõbranna läks hiljem lasteiaõpetajaks õppima (lasteias on joonistamise ja meisterdamise tegevusi palju). Hiljem õnnestus lisaks pääseda ka ratsutama (koos noorema õega, kellele ka meeldisid hobused, minu klassiõdesid, kellega me koos maalimas/meisterdamise ringides käisime, see sõnnikune hobusetall ja võimalus hobuse seljast alla kukkuda küll ei ahvatlenud :D) - jällegi, väga mõnus.
Pigem on tulnud see minu poolt, kuigi, mind on õigem nimetada pigem mõningase käsitöökalduvusega inimeseks, kellele meeldib asju kätega teha kui kunstnikuks. Hästi suurt ja lennukat kunstnikufantaasiat ma endal avastanud ei ole.
Kas poeg on samuti selline käsitööline nagu mina või veel rohkem kunstikalduvustega - noh, ehk aeg näitab.
Nooremate laste kohta veel raske öelda. Tütar teeb kõike, mida lapsed ikka teevad (sh. ka joonistab), aga rõhutatud huvisid nagu ei ole. Nooremal pojal on "aktuaalsed" laevad, piraadid, haikalad ja saurused.
Väga lahe :) Kui nii noorelt selline kunstihuvi on, siis ilmselt on tegu päris kunstnikuga :)
Tere!
Inimesena, kes on terve elu joonistanud ja käinud mitmetes kunstikoolides, võin öelda, et väga ilusad, tundlikud ja andekad pildid! Edu Roosile sellel teel! Kõike paremat kogu perele!
Suur tänu!!!
Postita kommentaar