ERINEVUSED EESTI JA PORTUGALI HAIGLASÜSTEEMI VAHEL

NB! Pildil on Juulike!

Kui Eestis käib kõik nagu kellavärk, opid toimud siis, kui sulle öeldakse, siis Portugalis on nõnda, et kui sa ei ole urgente ehk kiireloomuline (kõigepealt on triaaž, kus tehakse kindlaks, kui kiire sinuga on - kas emergencia, muito urgente, urgente, puoco urgente või nao urgente). Ella oli pouco urgente ehk natuke kiireloomuline ning tema triaaživärv oli roheline.

Niisiis tuli temal natuke oodata. Kui 30. aprilli hilisõhtul arvasid arstid, et op toimub 1. mail kella 7-8 ajal hommikul, siis hommikul arvati, et suht ruttu hommikul. No ei toimunud :D Siis arvati, et lõuna paiku, ning lõpuks selgus, et ikkagi alles pärastlõunal. Seega tuli küllaltki kaua oodata, aga häiriv see polnud, sest haiglas oli palju tegevusi.

Ei tea, kuidas on lood Eesti lastehaiglas, aga meie palatis oli seina peal suur laiekraanteler, kust sai vaadata Disney kanali multikaid. Ella on suur Minnie-fänn ja talle meeldis väga. Siis sai aega veeta mängutoas, õed aitasid tilgutiga Ella sinna, ning mänguasju ka palatisse kaasa võtta. Minul oli võimalik käia duši all. Haiglas oli nii kohvik kui restoran, kust ma sain omale süüa osta. Õed lõbustasid sel ajal Ellakest.

Kui kõik kokku võtta, siis mul pole ootamise vastu midagi, kui see tähendab, et sind igal sammul poputatakse ning nunnutatakse. Mäletan, kui pooleteiseaastase Juuliga Tartu lastehaiglas olin. See jääb mulle eluks ajaks meelde. Esiteks juba see, et meid ei lubatud kiirabiautosse, mis Juuli Tartusse viis, vaid pidime Innoga selle sabas sõitma. Portugalis oleks selline asi mõeldamatu.

Kui Tartusse jõudsime, oli Juuli juba juhtmete küljes ning meid võttis vastu kulmu kibrutav ning ääretult külm neuroloog, kes teatas, et ilmselt on lapsel ajuvähk. Sain täieliku psühhotrauma. Rääkimata sellest, et lapsel polnud mingit ajuvähki. Lapsel olI Angelmani sündroom. Üllatas, et diagnoose pannakse näkku vaadates.

Siis veel see, et mind ei tahetud lubada Juuli kõrval ööd veeta. Tema voodikese kõrval oli tool, mis pidi kuuluma valveõele. Mina pidanuks suunduma vanematele mõeldud palatisse magama. Mind see muidugi ei huvitanud, istusin toolile ja ütlesin, et oma lapse kõrvalt ei lahku. Õde torises, aga mis ta teha sai. Portugalis oleks selline asi jälle mõeldamatu, vanemale on lapse voodi kõrval mugav lamamistool.

Siis äge ravimite peale pressimine, tänitamine rinnaga toitmise pärast ning seest õõnsaks võttev külmus. Mitte grammi võrragi sõbralikkust. Lihtsat inimlikkust.

Ehk siis need kaks kogemust olid kui öö ja päev. Ma olen valmis uskuma, et see ei ole nii kõikjal Eestis, aga kui Eestis on pigem nõnda, et vahel sa kohtad meditsiinisüsteemis sõbralikkust ka, siis Portugalis on nõnda, et võib-olla õnnestub mõnel harva ka ebasõbraliku arstiga kokku saada. Minul pole nõnda juhtunud.

Pildil Tartu lastehaiglast pärast nädalapikkust seesviibimist koju lastud Juulike (issi tuli meile Tartusse järele), kel polnud mitte ajuvähk, vaid Angelmani sündroom.