KAS EI OLEKS AEG LÕPETADA IMEDESSE USKUMINE?

Eestlased usuvad ikka veel Ukraina võitu ning kordavad seda mantrana: "Ukraina võidab, Ukraina võidab." Justkui lootes, et kui nad seda võimalikult palju korrutavad, siis juhtub ime, ilmub deus ex machina nagu Vana-Kreeka tragöödias ning Ukraina võidabki.
Ukrainlased ise julgevad juba tõde tunnistada. Eesliini sõdurid rääkisid Kyiv Post'ile, et nende moraal on madal, sest iga saja meetri tagasi vallutamine nõuab 4-5 inimelu. Kui sa oled nii pikalt sõjas olnud, nii pikalt kaevikus passinud ning enamik su kamraadidest on langenud, siis sa ühel hetkel enam ei jaksa endale valetada. 

See sõda on algusest peale olnud ebatasavägine. Ühel pool Venemaa oma vangidega ning teisel pool Ukraina pereisad. Ühed, kes on harjunud tapma, kes suudavad tappa, ning teisel pool need, kes tahaksid juba koju oma perede juurde. Ühel pool ükskõiksus, teisel pool armastus.

Jah, ukrainlased võitlevad oma isamaa eest, see peaks neid justkui innustama ja kindlasti alguses ka innustas. Aga kui kaua jaksab üks mees võidelda oma isamaa eest, pelgalt innustuse jõul? Üks aasta, kaks aastat, kümme aastat? Ühel hetkel lõppeb jaks ka kõige isamaalisemal sõduril, kui ta näeb olukorra lootusetust.

Üks põhjus, miks nad VEEL jaksasid, oli kindlasti lootus saada NATOsse. Ilmselt kordasid ka riigi juhid Zelenskiga eesotsas: "Pidage veel natuke vastu, kohe saame NATOsse." Aga ei saanud ning Zelenski pahameel on mõistetav - ta sai aru, et tema sõduritele on see löök. Mille nimel nad siis olid iga saja meetri eest 4-5 meest ohverdanud? Mille nimel olid langenud parimad võitlejad?

Ukraina hakkab väsima, aga Poola ja Baltikum ei taha seda kuulda. Poolale ja Baltikumile on Ukraina väsimine liiga valus tõde ning nii nad sulgevad sellele kõrvad. Sest nad on sellesse võitu NII väga uskunud, nii väga sellesse võitlusse sisse läinud. Selle omaenese sõjaks teinud. Ja kui nad nüüd seda usuvad, siis nad peaksid tunnistama ka enda kaotust. 

Aga seda ei saa teha. Nagu Zelenski ei saa seda sõda kaotada, kuigi ta sõdurid on väsinud, ei saa ka Poola ja Baltikum isegi poole südamega tunnistada võimalust, et Ukraina võib kaotada. Ja nii ei tunnista nad Ukraina kaotust ilmselt ka siis, kui Ukraina sõdurid kurnatusest kokku kukuvad. Sest kui seda tunnistada, siis tuleb tunnistada ka seda, et nii ülekaaluka vastasega võidelda on mõttetu. Ja matta maha igasugune mõte vastupanust. 

Aga see tähendaks kogu meie välispoliitika ümber kujundamist, paljude protsesside tagasipööramist. See valitsus seda ei tee, sest on end selleks liiga paljude lubadustega sidunud.

Ja nii ei jäägi üle muud kui korrata: "Ukraina võidab, Ukraina võidab, ta võidab isegi siis, kui ta ei võida." Lootes tõsta sellega meie meeste moraali, et ka nemad usuksid, et oma isamaa eest võideldes oled sa kõikvõimas. Et ka täiesti lootusetus olukorras on lootust.

Ja vahel ongi. Vahel juhtub ime. Enamasti siiski ei juhtu. Juba enda vaimse tervise pärast on parem jääda realistiks ning vaadata sündmusi kaine pilguga. Millised on tegelikult Eesti võimalused Venemaale vastu saada, kui Ukrainagi seda ei saa? Kui me jätame kõrvale ilusad unistused ning raputame küljest rahvusromantika.
Kas on realistlik, et me suudame Venemaale vastu panna ning väljuda sellest võitlusest võitjana? Või on tõenäosem, et me ohverdame nagu Ukrainagi oma parimad pojad ning pärime ikka laastatud maa? 

Neid mehi, kes vastase silmagi pilgutamata tappa suudavad, sündinud võitlejaid nagu Antero Rokka Väinö Linna "Tundmatus sõduris" on väga vähe. Mõned üksikud. Ja kindlasti on neid rohkem Venemaal kui Eestis, isegi Ukrainas on neid kõvasti vähem kui Venemaal. Tüüpiline sõdur on mees, kes on suuteline end mõneks ajaks kokku võtma ning väsib siis ühel hetkel ära. Mis on täiesti loomulik. 

Antero Rokka ja teised temasarnased ei suutnud vaatamata oma meeletutele jõupingutustele võita Jätkusõda. Azovi komandörid langesid vaatamata oma meeletutele jõupingutustele venelaste kätte vangi. Ärme meiegi end üle hinda. Sest hea on olla julge, võideldes endasuuruse või natuke suurema vastasega, keda sul on lootust võita. Aga on hullumeelsus olla hulljulge.