Nüüd õhtupoole õnneks on Lullul parem ja Ella läks ka juba Roosiga mängima. Et pole väga hullu. Selline vastik nohu-valusa kurgu viirus ilma kõrge palavikuta. Inno ka kurtis, et silmad valusad.
Tegime kõik teed ja panime mett sisse. Inno tõi täna kohalikust poest mett. Ma veel kartsin, et äkki pole. Ma ju mesiniku tütar, meega üles kasvanud ning armastan siiamaani mett väga. Õnneks poes siiski oli mett ja see ka maitses väga hea. Aga isa meekärgi ei suuda ma siiamaani unustada. Meil oli hoovis mitu mesitaru ja ma mäletan, kuidas isa oma naljakas mesinikuülikonnas ringi käis. See on ka meeles, et sain oma viis korda mesilaste käest sutsata, kui väike olin. See mu armastust mee vastui ei vähendanud :D
Sellised lood siis. Juulike juba naerab lõbusasti. Ju on parem enesetunne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar