Kõige lahedam on aga Juulike :D Kui öösel ta veel tegi pahast häält ning ärkas oma viis korda üles, siis täna hakkas ta keset kisakoori ühel hetkel suure häälega naerma. Juulike on ses mõttes hästi huvitav inimene, et temal ei ole sellist asja, et ma ei tea, kuidas ma end tunnen. Tema teab alati. Kas päike paistab ja lilled õitsevad ning tuju on maru hea või taevas on sünge ning pilvine ja tuju halb. Seda viimast on õnneks Juulikesel haruharva, tavaline Juulike on särav ning naeratav nagu kõige soojem ning kollasem päike.
Halb tuju on Lullul siis, kui ta on haige, ning vot siis mõistab ta kisada nii kõvasti, et maja seinad värisevad. Ja vehkida oma käekeste ning jalgadega nagu oleksid need tuuleveski tiivad. Ja olla terve öö üleval ning pahurdada oma voodis nagu kõige tigedam kaktus.
Huvitav on ka see, kuidas Juulike ühelt emotsioonilt teisele üle läheb. Tavainimene ei hakka pärast kisahoogu kohe naerma, vaid enne mossitab natuke, aga Juulil käib see nõnda, et üks hetk vihane, ja hoplaa, sekund hiljem naerab lõbusalt. Nagu käiks ajus "krõks," mis ütleb, et hei, mul pole ju enam paha? Hurraa, nüüd on kõik kõige paremas korras! Misasja ma siin kisan, hakkan hoopis naerma :D
Ja täna, pärast üht pikemat lõunaaegset pahurdamist hakkaski meie Juulikene ühtäkki lõbusalt naerma. Ning rõõmsalt, mitte tigedalt kätega vehkima. Saime aru, et Juuli on terve.
Nüüd siis saame meie Innoga ka natukene magada :D :D :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar