Tuleb välja, et mingit õpikute edasi-tagasi tassimist pole. Kõik materjalid on lastel koolimajas ning seal toimub ka õppimine. Mina arvasin, et Roosi tuleb koju hunniku õpikutega, aga ei midagi sellist. Ka kodus ei kästud midagi teha ega harjutada. Mõni ime, et lapsed siin koolis käia tahavad :D
Koolis oli aga tihe päev, näiteks õppisid lapsed viisaka kätumise reegleid. "Kõige tähtsam on respekt!" ütles Roosi. "Sa pead austama kõiki teisi inimesi enda ümber." Nüüd ma saan aru, miks Hispaanias koolikiusamist pole, lastele õpetatakse juba väga varakult austust teiste inimeste, ka kõige nõrgemate vastu. Oleks Rakvere Lille kodu tegevusjuhendajatele ka õpetatud, oleks neist ilmselt palju paremad inimesed kasvanud.
Inglise keeles teadis Roosi oma sõnul kõike ning sai ka teisi õpetada. Teistes ainetes olid õpetajad ning teised lapsed talle seletanud, mida vaja teha on, ning taaskord olid kõik olnud tema vastu ülisõbralikud.
Vot kahju, et igal pool nii ei ole. Äkki on kõik ikka selles respektis kinni, seda oleks vaja lastele eraldi õpetada. Nii Eestis kui Soomes, kuna Soomes, nagu nüüd välja tuleb, on kiusamise probleem väga suur. Üht mu sugulase last oli kiusatud seepärast, et ta alguses soome keeles mõne sõna valesti ütles. Ja siin on Hispaania, kus teised kuulavad hardunult lugusid väikesest Võrust, kust tuleb nende koolikaaslane Roosi.
Mnjahh. Kõik hakkab ikkagi sellest samast respektist pihta.
2 kommentaari:
Ehh, kahjuks selle kiusamise väljajuurimine nii lihtne, et lihtsalt ütled lastele, et: "Respekt peab olema" - ja nagu nõiaväel tahtmine teisi kiusata kaob.
Eestis praegu kiusamisennetus (lastele selgitamine, miks kiusamine on halb) algab lasteias. Aga... jah, sellest hoolimata kiusamist siiski on. Või noh, tähendab - ega enamus lapsi ei olegi ju kiusajad. Aga minu kogemus (üks laps neljandas, teine esimeses klassis alustas nüüd) on, et nii 1-2 last rühmas/klassis kipuvad olema kiusajad, jah.
Pojal tekkis 1. klassis probleem kõigepealt ühe "riidekiusajaga". Minu pojale nimelt meeldivad nimelt värvilisemad ja kirjumad asjad. Too kiusaja ütles aga, et sellised riided-asjad on nii titekad, suurematel lastel peaks olema ikka tume (must) kõik. Ja hakkas norima, narrima. Õpetaja võttis teema kohe üles ja hakkas selgitama klassile, et igaüks võib kanda seda, mis rohkem meeldib ja et riiete pärast narrimine ei sobi kohe kuidagi. Hoolimata õpetaja korduvatest jõupingutustest kammaiaa jätkus... Õnneks polnud poeg heitunud, aga no nördinud ("No kuidas võib üks laps teisele nii teha? Kas ta siis aru ei saa") ja pahane küll. Vahepeal kirjutas mulle Stuudiumis kiusaja ema, et vabandab oma poja käitumise pärast... No ikka sama jama, läbi 1. ja 2. kl. Kolmandas klassis õnneks vaibus, st poeg ütles, et nüüd õnneks too poiss on maha rahunenud. Küll pidi ta vahel torkima ja nö. "kräunutama" tüdrukuid - sõrmenipsud vastu tüdruku pead (mille peale siis tüdruk vingub: "Ära tee") jms.Kusjuures, tegemist HÄSTI õppiva poisiga, muidu.
Seejärel hakkas kiusama-narrima üks teine (paraleelklassist nende klassi üle tõstetud) poiss. Pidi olema selline rahutum (nagu hüperaktiivsusele kalduv) tegelane, kes kasutab palju roppsõnu, meeldib rõvedaid seksinalju rääkida ja kellele meeldib nö. pulli teha - kiusab kedagi ja siis naerab, kui teine on kimbatuses, kiusamine on nii sõnaline (mõnitavad ütlemised) kui vahel füüsiline (aknaplekilt kätega lund ja teisele poisile püksi, kehalise riietusruumis külma duši alla lükkamine vms.). Jällegi, klassijuhataja pingutab, võtab poisid - kiusaja ja kiusatu - vahetunnis oma juurde ja seletab ja seletab, korduvalt - ei midagi. Lõpuks tuleb õpetaja otsus: vanemad kooli. St. peale tunde toimub siis vestlusring, millesse kuuluvad kiusaja, minu poiss, kiusaja ema, kiusatu vanemad (mina ja mees), õpetaja... Hakatakse siis lahkama - mis on toimunud, mis tundeid see tekitab, kas kiusaja saab aru, et ta kiusab, mis põhjusel ta seda teeb, kas kiusatul on midagi põhimõttelist kiusaja vastu (minu poeg ütleb lahkesti,et ei, tal ei ole midagi tolle poisi vastu - ainult see kiusamine on megatüütu, kõrini sellest)... Kiusaja istub, nutune nägu peas ja vait kui sukk. Saab ka küsimusi küsida, küsin siis, et: "Kas sind ennast kiusab keegi? Kas sa teed seda äkki tagasitegemiseks?" Vastust ei saa, aga noh, vähemalt - küsitud. Kiusaja ema väidab,et tal on raske, kuna poeg olevat kinnine - ei räägi üldse, mis koolis toimub, millised suhted teistega (aga tegutseb - nagu välja tuleb). Peale seda vestlusringi (poja sõnul) olevat ta kuulnud, kuidas too poiss olevat püüdnud ässitada ühte teist klassikaaslast teda kiusama (püüd kiusata nö. teise kätega). Tähendab - päriselt aru see kiusaja siis sellest,et kiusamine on nõme, siiski EI saanud. Samas - peale vestlusringi olevat kiusamine sumbunud. St. 3kl lõpukuud ja nüüd sügis pole enam episoode meie poisiga olnud. Noh, loodame siis.
Miks ma seda kirjutasin? Lihtsalt näitamaks, kui raske võib olla ja millist hobusekannatust kiusamisest võõrutada kedagi, kes mingipärast tahab teist koolis kiusata.
Kusjuures - ma ei näe süüd koolil ega lasteaial, sest need tunduvad (vähemalt meil siin) olevat toredad - sõbralikud õpetajad, tore huvitegevus jne. Minu lastel pole olnud ühtegi kaebust õpetajate ebasõbralikkuse vms. osas.
Aga vot need kiusajad (kes on konkreetsed mõned lapsed) - jaa... Mis see siis on? Sünnipärane kõrgem agressiivus? Mingi halb kodune mõjutus? Vat, hea küsimus...
Aitäh, väga huvitav oli lugeda. Mul endal ju Eesti kogemust pole, kuna Juulikene on Järve koolis koduõppel. Mulle isiklikult tundub, et vestlusringidest ei ole abi, kuna kiusaja tajub neid ilmselt lihtsalt mingite tüütute koosolekutena, kus ta nö lülitab end välja. Ega kuula, mida räägitakse. Pigem võiks abi olla kodukülastusest, kuna seal saab rohkem infot tema kohta - kas tal on olemas kõik eluks vajalik jms. Äkki on vanemad alkohoolikud vms.
Teine asi - ma olen tähele pannud, et Eesti lastevanematel on kombeks laste pahategude peale öelda: "Pole viga, ikka juhtub." Kui näiteks mõni laps teist lööb või midagi ära lõhub. Ma olen ise ka nii öelnud, kui naabripoiss Roosi ratta ära lõhkus, selgelt meelega. Samas sellega me ise legitimeerime halba käitumist. Naabripoiss vaatab, et ahhaaa, midagi ei järgnenud ning teen teinekord veel. Tegelikult tuleks öelda, et see pole okei.
Ühesõnaga - ma arvan, et niisama kiusamist tolereerida ka ei saa. Kui kiusaja aru ei saa, siis tuleks ta lihtsalt koolist eemaldada mõneks ajaks. Teised ei pea ju tema pärast kannatama. Küll siis ema viisid leiab, kuidas teda kasvatada.
Postita kommentaar