Lihtsalt selle pärast, et inimene ei oska keelt. Või ei oska seda nõnda hästi nagu sina tahaksid.
Ma olen oma elus väga palju venelastega kokku puutunud ning seda kurikuulsat derzaava-mentaaliteeti, millest rääkida armastatakse, pole ma kohanud kunagi. Venelased, keda ma tean, on siirad ning sooja südamega. Inimesed, kes tulevad appi - palumata. Kes on alati olemas, kui sa neid vajad.
Kes on viisakad, palju viisakamad kui eestlased, ning kel jätkub sulle alati häid ning ilusaid sõnu. Kes ei unusta mitte kunagi su sünnipäeva ega isegi su laste sünnipäevi.
Kes ei unusta kunagi mitte ühtegi heategu ning kes on su sõbrad igavesti, kui sa oled neid hädas aidanud.
Ma ei tea mitte ühtegi kurja ega ebaviisakat venelast. Mitte ühtegi venelast, kes kasutades ära su nõrkust või haigust, sulle halvasti ütleb või sulle halba teeb.
Venelased, keda ma tunnen, on head ning lihtsad inimesed. Mõned neist, mu ema tädipoeg näiteks, räägivad väga hästi eesti keelt. Osad räägivad, aga ei taha eriti rääkida, kuna tunnevad, et eestlased suhtuvad neisse põlastavalt. Ja ma saan neist aru. Sa ei taha rääkida selle inimese keeles, kes sind põlastab.
Lõpetuseks räägin loo oma isast, ehk korjate tera üles. Minu isa veetis kaheksa aastat Vorkuta vangilaagris ning õppis seal paari aastaga ära vene keele. Pärastises elus rääkis ta alati hea meelega vene keelt. Tal oli palju venelastest alluvaid ning veel rohkem venelastest sõpru (mitmed vangilaagrist), kes eesti keelt ei osanud. Isa rääkis nendega vene keelt. Kui ta juba pensionär oli, võtsid needsamad inimesed teda tänaval nähes lugupidamise märgiks mütsi peast ning ületasid teed, et talle kätt anda. Nii palju siis suurvene šovinismist.
9 kommentaari:
Ah, kõrini on sellest jutust, et "venekeelne inimene ei sa ju eesti keelt rääkida, kuna eestlane, va paha, vaatab nii- ja naasuguse pilguga".
Mugavustsoonis istuvad lihtsalt ja leiavad sellele igasuguseid põhjendusi, et seal mugavusstsoonis edasi istuda. Aga eestlane siis justkui peab pingutama, et nendega suhelda. Rääkigu siis vähemalt pool juttu eesti keeles, et näidata, et nad tulevad eestlasele poolele teele vastu - aga paljudel on suhtumine, selline jäik, et - ei, rääkigu see eestlane vene keelt, mina eesti keelt ei räägi - ja kõik.
Kõik ei ole sellised, aga just sellistest on eestlastel veidi kõrini saanud juba.
Taustast niipalju, et elasin lapsena venekeelsete elanikega asustatud kortermajade kvartalis. Nii et venekeelsete kõrval elamisega ja vene keele kuulmisega olen harjunud (võib vist nii öelda). Ei šokeeri ja ei ole venekeelsete suhtes ülinärviline, aga samas, naiivne nende suhtes (et nad on kõik head) ma ka pole.
Vene keelt oskan, noh, mitte just teab mis hästi, aga oskan. Siiski on mul selline harjumus, et Eestis (näit. Tallinnas) ringi käies ma vene keelt "ei oska". St. kui mind kõnetatakse vene keeles, siis ma vastan eesti keeles. Kui on näha, et on raskusi aru saamisega - ütlen aeglasemalt, teiste sõnadega. Kui mingist ühest sõnast aru ei saa, siis ütlen selle ühe sõna paralleelselt eesti/vene keeles, kuid päris vene keelele üle ei lähe.
Venelased, keda ma tunnen, on head ning lihtsad inimesed. Mõned neist, mu ema tädipoeg näiteks, räägivad väga hästi eesti keelt. Osad räägivad, aga ei taha eriti rääkida, kuna tunnevad, et eestlased suhtuvad neisse põlastavalt. Ja ma saan neist aru. Sa ei taha rääkida selle inimese keeles, kes sind põlastab.
---
Aga sa ütle neile inimetele edasi lihtne tõsiasi: mingit keelt rääkima õpib ainult RÄÄKIDES.
Näiteks minul oli ülikooli ajal inglise keel (kuigi see oli olnud alati "5") selline... passiivne. Kuna pakuti igasugu rahvuvahelisi kursusi, suveülikoole jms. välismaal (töökeel inglise keel), siis mõtlesin, et tuleb midagi ette võtta. Läksin rahvaülikooli inglise keele tundi, kus õpetajaks oli üks ameeriklane. Ja oli nagu abi küll.
Ülemus saatis mind komandeeringusse Venemaale. Rääkima pidin muidugi vene keeles. Minu vene kolleegid oskasid inglise keeles peamiselt vaid lugeda, rääkida praktiliselt mitte no ja üldse, leida inglise keele oskajat Velikie Luki linnas... Loomulikult oli esimestel päevadel aju hirmus väsinud. Aga nädala lõpus oli juba kergem. Keel ikkagi tuleb, kui sa räägid (tööl, poes, turul...).
Siis Soomes, kus ma olin aastaid tagasi vahetustöötaja, hakkasin soomlastega järk-järgult inglise keele asemel soome keeles rääkima. Muidugi ka kuulasin hoolega teiste inimeste soomekeelset juttu - ahaa, seda ütlevad nad nii, seda nii... Kui oli vaja minna teenindaja (näiteks juuksur) juurde, siis enne mõttes tegin laused valmis (kui mõnda sõna ei teadnud, vaatasin järgi). Kui oli vaja tööjuures mingi teade kirjutada, siis kirjutasin valmis ja küsisin kellegi soomlase käest, kas sai kõik õigesti. Muidugi on kõik see alguses tõeliselt väsitav - aju on ikka õhtuks kapsas :DDD Kuid - mõne aja pärast avastasin, et aju ei olegi õhtuks enam nii väsinud.
Ma ei ole tohutult sotsiaalne inimene. Pigem olen tavaline eesti introvert.
Aga kui isegi minusugune introvert leidis võimalusi ja võttis ennast kokku, et ennast mingit võõrkeelt rääkima saada - seda enam peaks ju palju sotsiaalsemad slaavi rahvusest inimesed leidma võimalusi, et ennast rääkima saada? Küsimus on ikkagi tahtmises.
Kas Te seal Hispaanias loodate ka eesti keelega hakkama saada? Muidugi mitte, ilmselt pursite hispaania keelt ja lugedes, et Roosi käib koolis, eeldatavasti õpib keelt. Minu arust on see normaalne ja lugupidav riigis, kus elad, selle keelt rääkida. Isegi reisides püüan alati lihtsamad väljendid kohalikus keeles selgeks saada. Meie Eesti venelased kõik seda ei püüa. Mõne jaoks on isegi lihtsaimast lihtsamad sõnad nagu suahiili keeles öeldu.
Head venelased, jah? Küsi neilt nende arvamust sõja kohta ja vaata kuidas nad laveerima hakkavad. Käigu nad kõik per se! Ei ole olemas sellist looma nagu hea venelane. Näidake mulle mõnda. On ainult mõni, kes on veidi targem teistest ja oskab oma isikliku per se kaitseks kahjutunnet teeselda. Mitte ükski neist ei võta endale süüd. Nad on süüdimatud. Nad peavad saama karistatud.
Ööülikooli arhiivis on Peeter Volkonski vestlus sellel teemal kuidas venelased on sügavalt süüdimatud. Ja ta selgitab sõna извините sügavamat tähendust ja kuidas venelane ei saa seljaüldist alates tõeliselt süüd ja häbi tunda. Soovitan seda kuulata ja selle üle mõelda. See mis praegu toimub ainult tõestab seda. Jah, jätke venelaste välja vabandamine ha vaadake tõele karmilt näkku nagu meie esivanemad on teinud enne meid juba aastatuhandeid.
Nelli Teatajas suur lugu suurest vene hingest: https://www.nelli.ee/vene-turistid-varastasid-kampingu-tuhjaks
Loe nagu anekdooti.
Sel nädalal ilmus intervjuu Mashina Vremeni laulja kuulsa Grebeshnikovi intervjuu kus ta nendib, et jah me ründasime Ukrainat ja me nüüd kannatame selle tagajärgede käes kollektiivselt. Aga kuulake teda hoolikalt - ta ei võta mingit süüd ja ei vabanda. Tal on ka “iz-vinite”. Jätke see aspekt venelastega suheldes tugevalt meelde. See on kõige alustala ja põhjus.
_ et jah me ründasime Ukrainat_
"Ukraina" ründamine oli Kiievi rezhiimi 9 aasta pikkuse agressiooni loogiline tagajärg ning jätk.
Harimata lambal on arusaam justkui rünnati lambist süütut inglikoori. Teadmata, et veel Ukraina NSV-s kui rahvaarv oli 50+ miljonit, moodustas venekeelne elanikkond sellest 40%.
30 aasta jooksul, lääneliku vabaduse viljastavates tingimustes on rahvaarva rohkem kui poole võrra vähenenud. Kiievi rezhiim alustas endise Ukraina NSV idaaladel massilist inimeste hävitamist. küüniline ja halastamatu lääne agressor kasutab süüdimatut ahollivähemust ära, et võõraste kätega venelasi ja Venemaad kahjustada.
Igas rahvuses on kaabakaid ja ei erine ka Eesti neist.Aga määrata keele kasutuse ja nime järgi rahvust ning süüdistada Nõukogude Liidu kuritegudes Venemaad on ääretult madalalaubaliste ja harimatute inimeste mõttelaad.Suures osas on nad massimeedia ohvrid ,uskudes kõike mida ette söödetakse.Kahjuks oskavad nad oma ametikohtadel häbivääristada kogu riiki ja elanike.
Postita kommentaar