reede, 3. november 2023

ROMAANIST, KUIDAS KÕIK ALGUSE SAI


Tundub, et mu romaani vastu on tekkinud väike huvi, nii et ma natukene selgitan selle tausta.

Ma hakkasin seda kirjutama pärast seda, kui me Innoga olime teinud intervjuud Pronksiööl Pronkssõdurit kaitsnud inimestega - Dmitri Linter, Maksim Reva, Pjotr Puškarnõi, Aleksander Korobov, Dmitri Klenski ja paljud teised veel. Meie arvates käsitles ajakirjandus nende osa selles sündmuses liiga ühekülgselt ning tahtsime valgustada ka seda teist poolt. Hämmastaval kombel saime me ükseteisest aru vaatamata sellele, et nende vanaisad olid sõdinud Punaarmees ning minu isa Eesti Leegionis. Selle aluseks oli lihtne asi - kohtumine Tallinnas Puškini kohvikus, kus me piltlikult öledes panime relvad maha ning jõime koos teed. Ja rääkisime sellest, mida me mõtleme ning tunneme. Teist mõista püüdes ning hukka mõistmata. Ühest kohtumisest sai mitu ning lõpuks olime nii suured sõbrad, et Maksim nimetas mind poolnaljaga Öise Vahtkonna auliikmeks :D Noh, praegu võib selline nimetus inimese Eestis riigireeturluses süüdistatuna vangi viia, aga toona olid väheke normaalsemad ajad. Kus tohtis ka venelastega suhelda, kartmata, et su suhtes seepärast menetlust alustatakse.

Nüüd enam ei tohi ning nii me ei olegi enam omavahel aastaid kokku puutunud. Ega saakski - Maksim sai Eestisse sissesõidu keelu ning Dima elab Venemaal. Pjotr kolis juba ammu Moskvasse ning kutsus meid sinna isegi külla. Nüüd on sest kõigest juba tohutult palju aega möödas (või näib see ainult mulle nii?) ning nii palju on muutunud. Venemaa ja Eesti on sõjajalal, vähemasti on Eesti peaminister deklareerinud, et "me oleme sõjas." Eeldatakse, et kõikide eestlaste jaoks on Venemaa vaenlane ning nõnda siis ilmselt ka venelased. Kuna mul on väga raske sellises reaalsuses elada, ma ei saa pidada oma sõpru oma vaenlasteks, siis ma olen lahendanud selle keerulise olukorra enda jaoks nii, et ma olen eemal, neutraalsel maal. Kuni sõda läbi saab. 

Aga kui raamatu juurde tagasi tulla, siis leiate sealt ka Maksimi ja Dmitri. Lühidalt öeldes on see lugu sellest, kuidas kolm portugallasest musketäri satuvad "Balti pruuti" otsides keset Pronkisöist Tallinna ning mis nendega seal siis juhtub. Mitte miski ei ole nii nagu nemad seda endale ette kujutasid ning lugu päädib sellega, et raamatu peategelane antakse Eestis kohtu alla, süüdistatuna riigi kukutamise katses. 

Kui ma sellele praegu mõtlen, siis paljud asjad, millest ma romaanis kirjutan, on tõeks saanud. Näiteks toosama riigireeturlus ja riigi kukutamine - mida aeg edasi, seda rohkem koomale on riik tõmmanud poomisnööri. Kui alul sai riigireetmises süüdi mõista vaid ametnikke, siis nüüd ka täiesti tavalisi inimesi. On tekkinud mõiste nagu "Eesti-vastane suhe," mida enne ei olnud. 

2012. aastal, kui seda romaani Võrus kirjutama hakkasin, nii veel ei olnud, siis oli ühiskond palju vabam, aga ilmselt ma aimasin ette, et see kõik tuleb. See olukord, kus sa ei tea, mida sa tohid teha ning kellega sa tohid suhelda, et sinu suhtes menetlust ei alustataks.
Romaanis on see aga kõik sees. Ja ma olen südamest tänulik Maksimile ja Dmitrile, et nad mulle oma loo ära rääkisid ning mind sellega seda romaani kirjutama inspireerisid. 

Meie blogis on intervjuud olemas, kui kedagi huvitab. Piltidel inimesed, kelle räägitud lugudest ja kellest inspireerituna see romaan sündis: Dmitri Linter, Maksim Reva, Pjotr Puškarnõi, Klaus Dornemann, Johan Bäckman ja Juha Molari. Puudu on Aleksandr Korobov (Dmitri, Maksim, Johan ja Juha on romaanis ka tegelastena sees).

Pildil Pjotr Puškarnõi sini-must-valge lipuga. 

1 kommentaar:

ann ütles ...

Neid pronksöö tegelasi ma ei usaldaks kopika eest ka. Jah, muidugi, ega nad pole ka rumalad. Eestlastele hinge pugemine võib aidata oma mainet parandada ja paremal juhul isegi eestikeelsete hulgast poolehoidjaid võita - ega ei ütleks ju ära?

Aga kui Venemaa Eesti ära vallutaks - sellised juubeldaks.Et enamus eestalsi oleks selle pärast õnnetud, osa langeks ka repressioonide ohvriks jms. jätaks neid siis juba täiesti külmaks.

Ma sõpradena arvestaks eelkõige selliseid venelasi, nagu on minu kolleegid. "Paduvenelikus väikelinnas" elavad kõrgesti haritud venelased. Mina kavatsesin nendega rääkida tööasju ega kavatsenud poliitika teemat üldse üles võtta (mine veel tea), aga - meeldiva üllatusena selgus, et nad saavad Balti riikide ja rahvaste püüdlustest täielikult aru ning on igasugu venelaste kiusamise jms. propaganda suhtes iroonilised. Muidugi olen mõelnud, et mida nad praegu teevad? Aga tegelikult ma tean - eks nad oma väikest elu elavad.Ega nad midagi muuta ei saa, kuna neid on vähemus. Hea teada siiski, et venelaste hulgas on ka selliseid.