Videvik laskub, mulle meeldivad need hetked kõige rohkem, ja samas ma ka natuke kardan neid. Lapsepõlves jooksin kunagi ema käest kinni hoides just videvikutunnil, läbi kodulähedase metsatuka. Aga üha enam on see hirm hakanud taanduma ning asemele on asunud õndsusetunne. Et videvik, saab lõpuks ometi sügavalt välja hingata.
Mu kodukese akendes põleb tuli ning ma kuulen läbi avatud akna laste rõõmsat jutuvada. Ja Juulikese kilkeid ning krõbistamist. Jälle on ta ühe suure veekanistri kätte saanud ning mängib sellega.
Istun võrkkiike ja kiigun kohe mõnuga. Edasi-tagasi, edasi-tagasi. Naaber tuleb oma kitsedega kellade kõlinal; näen, kuidas nad me hoovivärava ees rohututte näksivad. Naabrikassidel alles elu algab - jooksevad kui pöörased midagi püüdes.
Videvikust saab tasahilju pimedus, aga kirikutorni ümber on ikka kuldne kuma. Mulle meeldib seda iga päev vaadata. See on minu jaoks kui rahu südamik, millesse ma naalduda tahaksin.
Eestis ma ei ole mitte kunagi elanud maal, kui mitte arvestada mõnd suve me Massiaru maakodus. Alati ainult linnas. Maa olen ma avastanud alles siin, Hispaanias. Portugalis ma elasin suurlinnas, elu tuiksoonel.
Kui midagi peadpööritavat ei juhtu ning siinsed videvikud jäävad niisama õnsateks, siis just siin on minu rahusadam ning varjupaik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar