Nad asusid teele ning jõudsid õnnelikult Eestisse, jättes poisi venelannast ema maha. Pidama jäid nad kusagil Võrumaal, kus olevat olnud vahtramets. Sinna asusid nad kahekesi elama ning mesilasi pidama, sellest tuligi perekonnanimi "Vaher." Inimesi olevat toona olnud väga vähe ning kui inimese jalajälgi nähti, siis anti neile suud.
Ma ei tea, mida arvas minekust too poiss. Ta oli ju nii eestlane kui venelane. Ning sündinud Venemaal. Tema sünnimaa oli Venemaa. Kas ta päriselt tahtis minna või tegi ainult isa tahtmist? Venelannast ema südamevalu võib vaid ette kujutada.
"Kas tead, miks mul tumedad juuksed on?" armastas küsida mu isa. "Sest mu esiema on venelanna." Juuksed olid tal tumedad tõesti. Ja niisamuti tema isal, mu vanaisa Gustav Eduardil. Ning tema isal, mu vanavanaisa Samuel Konradil. Ja tema isal Juhanil, kes oligi too noor poiss, pooleldi eestlane ja pooleldi venelane, kes koos isaga Eestisse tuli.
Kasvult oli ta kui vene vägilane - suur, laiaõlgne ning tugev. Mõisnik palkas ta oma mõisa järelevaatajaks ehk kupjaks. Räägiti, et ta oli karm mees, kes ei halastanud mitte kellelegi. Oma naistki olevat ta peksnud koerapiitsaga. Tal oli Loosu kandis oma karjamõis.
Ajaratas käis aga ringiratast, kuni üks selle mehe järeltulijatest oli taas suurel ja laial Venemaal. Viidud sinna vangina, aga imekombel õppis ta seal väga kiiresti ära vene keele ning tundis end ka muidu seal väga hästi. Minu isa. Ja ma mõtlen, et kas siin oli osa sel, et ta soontes voolas piisake vene verd. Ilmselt nii see oli.
Venemaale päriseks jääda aga vägilasest kupja pojapojapoeg ei tahtnud. Kui oli võimalus Eestisse tagasi minna, siis sinna ta kiirustas. Ilma oma venelannast pruudita, kes tal sinna juba tekkinud oli. Ja ajalugu kordas end taas.
Mina tahaksin aga väga teada, kuskohas laial Venemaal isa ja poeg oma teekonda alustasid. Kahjuks mu isa seda öelda ei osanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar