KAS RAHU ON VEEL VÕIMALIK?

Veel mõned kuud tagasi ma oleksin öelnud, et jah. Praegu aga - kindlasti mitte. Vaadates, mis viimasel ajal sõjaväljal on toimunud, milliste jõhkrusteni on laskutud, siis - rong on vääramatul kursil. Vääramatul kursil mäest alla ning Piilupart ei saa teda enam pidama. 

Kas on Piilupart lootusetu kobakäpp või hirmust halvatud, kes seda teab, aga allamäge ta kihutab ning kutsud ja notsud juba kiljuvad.
Me võime ju selle rongi kõrval karjuda, et rahu on tore ja sõda mõttetu, aga ega see seepärast rongi peata. Liiga suur hood on sees. Ja mägi on liiga järsk. Nüüd läheme hinge kinni pidades allamäge ning saame oma saatuse teada alles siis, kui rong uperkuuti lendab. 

Siis saame teada, millised kutsud ja notsud on surnud ja millised elus. Mõni õnnelik on lihtsalt porine ja peab end pärast puhtaks küürima.
Nii et nüüd ei jää üle muud, kui oodata millal see rong ükskord ometi uperkuuti lendab. Et saaks lõpuks ometi maailma uuesti üles ehitama hakata ning paremad rongijuhid ametisse panna.