Ja jälle lahkub üks mu sõpradest Eestist, ära välismaale. Nad ei kirjuta sellest avalikult, räägivad lihtsalt lähematele sõpradele.
Jäin mõtlema 1944. aastale, mil mu tädi Endla lahkus Eestist koos oma aastase lapse Enega. Nad pääsesid ühele viimasele laevale, mis lahkus Paldiski sadamast viivud enne saatuslikku Moerot. Moero oli laatsaretlaev, mis läks Läänemerel põhja 22. septembril 1944. See oli ajaloo ohvriterohkeim laevahukk Läänemerel.
Aga Endla, ta mees Ruudi ning Ene olid jõudnud Paldiski sadamasse enne Moero lahkumist. Üks laev seisis veel sadamas. Nad olid parajasti ooteruumis, kui tuldi ütlema, et paar kohta on veel vaba, kes soovib tulla. Endla, kes seisis kohe ooteruumi ukse juures, kargas püsti, kahmas lapse kaenlasse ja ütles selge ning kõlava häälega: "MINA!" Ja nad pääsesid. Punaarmee pommitas laeva küll halastamatult ning Ruudi sai tabamuse selga, varjates oma kehaga aastast Enet. Ene käsi ulatus isa varjust välja ning tema sai tabamuse kätte. Samal laeval oli ka Inno vanaema õde Salme. Ka tema sai haavata ning kaotas parema käe.
22. september oli eestlastele üks viimaseid päevi põgenemiseks. Sest siis hoidsid veel Pitka poisid nagu mu isa ning ta relvavennad Keila all rinnet kinni. Ägedad lahingud Punaarmee ja Pitka poiste vahel kulmineerusid 23. septembril Kumna teeristil ja Keila staabi õuel. Viimases osales ka mu isa. Keila on enne Paldiskit ning kui need vaprad poisid poleks seal venelastel vastas olnud, oleks nii mu tädi kui Inno tädi ja tuhanded teised Eestisse Punaarmee meelevalda jäänud. Tädil oli see surmani meeles ja ta ei väsinud oma nooremale vennale kunagi meelde tuletamast, et too päästis tema ja ta pere elu.
Täna me elame aastas 2024. Kas pole huvitav, on möödas täpselt kaheksakümmend aastat ning me oleme taas olukorras, kus Eesti inimesed, sõpruskonnad ja pered arutavad omavahel Eestist lahkumise üle. Mitte avalikult, vaid salaja, kuna paljudel ei ole võimalust lahkuda, isegi kui nad tahaksid. Paljudel on auto tangitud ja sularaha välja võetud, enda ja laste dokumendid korda tehtud. Tellitud ära Euroopa ravikindlustuskaart, mida läheb vaja, kui sul Euroopas erakorralist arstiabi vaja läheb.
Ma tean, sellest ei tohi rääkida, kuna see on paanika õhutamine ja kõige parem on pista pea liiva alla, nii et ainult pepu välja jääb, kuna siis ei juhtu midagi, kuri tuleb ainult siis, kui sa seda kutsud jne, aga... ajalugu kordub, sõbrad. Ta kordub meie silmade all isegi siis, kui me ainult pepu välja jätame.
Esimesed hakkasid lahkuma kuskil aasta tagasi, lahkujate teine laine on nüüd, 2024. aasta suvel. Kolmas laine saab olema juba selline, mis närveerib ootesaali järekorras, teadmata, kas pääseb viimasele laevale. Neljas laine jääb sadamasse, sest jäi napilt või lootusetult hiljaks. Ja siis on muidugi need, kes ei plaaninud ega plaanigi lahkuda. Kõige õnnetumad on need, kes jäid napilt hiljaks.
Pea on 2024. aasta september.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar