JÄÄ KESTMA, KALEVITE KANGE RAHVAS!

Kuulasin vanade laulupidude kohta infot otsides 1985. aasta Laulupeol kõlanud ENSV hümni ning tabasin end mõttelt, et esimesed sõnad on väga olulised ning ilusad. Toon need siin teile ära:

Jää kestma, Kalevite kange rahvas,
ja seisa kaljuna, me kodumaa!
Ei vaibund kannatustes sinu vahvus,
end läbi sajanditest murdsid sa

Imeilusad sõnad Johannes Semperi sulest. Rõhutatud on kõige olulisemat - kõige tähtsam on RAHVAS. Et RAHVAS SÄILIKS. Ning et see rahvas on läbi kannatuste end läbi sajandite MURDNUD.

See on tõsi, Eesti rahvas on end tõesti sõna otseses mõttes läbi sajandite MURDNUD. Mitte miski pole tulnud tasuta, vaid higi, vere ja vaevaga. Me oleme vastu pidanud saksa, taani, rootsi, poola ja vene võimu all ning kõigele vaatamata KESTMA JÄÄNUD.

Minu meelest tuleks seda hoida. Rahvas, rahva säilimine ongi kõige tähtsam. Mitte riik või see, kelle võimu all me parajasti oleme, ida või lääne ikke all - kellegi all oleme niiehknaa - , vaid see, et Eesti mehed ja naised saaksid elada ning elu edasi viia ja et rahvas saaks seeläbi EDASI KESTA.

Seega tuleks unustada kõik sõjamõtted ning sõdadeks valmistumine. Ning keskenduda rahva säilitamisele. Teha kõik selleks, et Eesti mehed ja naised tahaksid Eestis elada ning Eestis lapsi saada. Et nad poleks sunnitud võõrsile paremat elu otsima minema. Et mehed ei roomaks kaevikuis, vaid teeks lapsi. Et naised ei jätaks sõja hirmus sünnitamata.

NATOle ja Euroopa Liidule ei lähe meie "Kalevite kange rahvas" ning selle kestma jäämine karvavõrdki korda. Nende eesmärgiks on kaitsta Ameerikat ning Lääne-Euroopat ning nihutada Venemaaga madistamine neist endist võimalikult kaugele itta. Meie hoovi peale.

Kui nii läheb, siis jääb meist üsna vahe järele. Nagu Pärast Põhjasõda, kui minu vaarisa koos pojaga Venemaa avarustest Eestisse tuli. Eestlasi olnud nii vähe, et loomade jälgi oli rohkem kui inimese omi. Kui ta inimese jälgi nägi, siis andsid nad nendele suud.

Vaatamata sellele jäi Eesti rahvas kestma. Ilmselt tänu Peeter Esimesele, kes lõpetas eestlaste massilise sõtta ajamise rootslaste poolt. Kuidas saab olema nüüd?

Meie valitsus kaitseb Ameerikat ja Brüsselit, kuna on läbi "kõrgete esindajate" nende alluvuses, kuid tavalise eestlase, Eesti rahva jaoks oleks kõige kasulikum, kui vastasseis Venemaaga lõppeks. Kui saaks jälle rahulikult külg külje kõrval elada ega peaks enese hävitamiseks ettevalmistusi tegema. See on kurnav nii füüsiliselt kui moraalselt. Elu otsekui seisaks, kuna kõik pilgud on pööratud ühte punkti. Sõjaootusse.

Sõda on häving. Teiste hävitamine, aga ka enese hävitamine. Ja kui vastamisi on suur ja väike või jääb väike suurte tüli keskele, siis kannatab alati väike.

Väike peaks selja sirgu ajama ning võitlusväljalt lahkuma. Aga kuidas seda teha, kui ta on suurte pantvang? Siis ei ole tal muud lootust, kui et üks suurtest paneb oma jõu teise üle kiiresti maksma.

Kiiremini kui Põhjasõjas, mis kestis 21 aastat. Eesti alal kümme aastat.

Rahvas on kõige tähtsam. Mitte riik, vaid rahvas.