laupäev, 17. mai 2025

EESTI MEESTE SAATUS ON EESTI NAISTE KÄTES

Ukrainas Harkovis andsid ühe vabriku naised nende vabriku meest sundmobiliseerima tulnud laigulistele peksa ja tõstsid nad nagu poisikesed ukse taha. Naistes on tohutu võim ja vägi. Mobiliseerijad naisi peksma hakata ei julenud. 

Nii see on - naised suudavad. Kui tahavad. Naised suudavad sõdu nii alustada kui ka lõpetada, nende võimuses on maha võtta valitsusi ning alustada revolutsiooni. Nagu Tsaari-Venemaal tulid kõigepealt tänavale sõdurite emad ning nende järel teised. 

Kui naised on sellega nõus, et nende mehed ja pojad sõtta lähevad, siis mehed lähevad. Sest mehed ei taha olla nahahoidjad-nannipunnid. Naistel seda kompleksi pole. Ema peabki nahahoidja olema - oma laste pärast. Ema, kes oma nahka ei hoia, ei kõlbagi emaks. Emadel on nende endi ja nende laste ellujäämine ennekõike. Peabki olema. See on looduse seadus.

Meestel jälle on au kõigepealt ning kui seda haavata, on mees nõus tegema kõike, et seda taastada. Kasvõi sõtta minema. Seepärast saavadki neid peatada vaid naised. Kes ütlevad - kõik, lõpp, marss siit minema, kuradi mobiliseerijad! Ja annavad neile vastu lõugu, kui vaja. Kõvasti ja valusti. 

Kui naised seda tahavad, sellega nõus on, siis viiakse ka Eesti mehed sõtta. Kui naised sellega nõus ei ole, siis ei viida. Kui naised sellele samamoodi vastu hakkavad nagu Harkovi vabriku naised. 

Seega naised, kõik on teie eneste kätes. Teie isade, meeste ja poegade saatus, elu ja surm on teie kätes. Ise mõelge, millist tulevikku neile tahate ning siis käituge vastavalt. Naiste vastu valitsus minna ei julge. Tsaar läks, tulistas sõduremasid, ja ta tiriti varsti pärast seda võimult alla. Sellel, kes naiste vastu läheb, pikka pidu ei ole.

Seega, Eesti naised, kasutage oma võimu. 

HISPAANIAS OLI PEREPÄEV!


Hispaanias tähistati üleeile ehk 15. mail suurelt Perekonna Päeva ehk Dia de la Familiat ning Roosi klass tegi seks puhuks vanematele üllatuseks toreda video, kus kõik lapsed laulsid oma perekondade auks, taustaks kõikide perekonnapildid. Selleks siis oligi vaja esmaspäevaks õpetaja meilile saata neli pilti oma perekonnast :D 

Väga vahva ettevõtmine, tegi südame soojaks :) Lisan mõned pildid sest videost, kus näha Roosit ning taustal meie perekonnapilte. Roosi sõnum oma perekonnale oli: "TE OLETE PARIMAD!" 



kolmapäev, 14. mai 2025

SEL HILISEL TUNNIL KUI TIMUKAS HÕIKAB

Kõik koos ennast veename
Venemaa paha

Kõik koos ennast veename paha ja paha
ja paha ja paha ja paha ja paha
Kõik koos ennast veename: VENEMAA PAHA

Ei ole meil raha ei ole meil raha
ei ole meil kellelgi eriti raha
Ei ole meil raha ei ole meil raha
meil õieti ongi veel ainult me nahad
Me vaesed ja väetid ja õnnetud nahad
vaid pakkuda ongi meil välja
vaid nahad

Need lööme me letti kui valitsus tahab
need lööme me letti kui valitsus tahab
need lööme me letti sest valitsus tahab
Ja karjume kõrist et Venemaa paha
Ei keegi meist eriti karjuda taha
kuid valitsus tahab
sest valitsus tahab

ja nõnda me karjume käristes naha
ja nõnda me karjume väristes naha

Meil olla on paha
meil olla on paha
kuid kuidagi teisiti olla ei taha
kuid kuidagi teisiti olla ei taha

Ei taha ei suuda ei julge ei mõika
sel hilisel tunnil
kui timukas hõikab

teisipäev, 13. mai 2025

KUIDAS EESTI JÕUDIS GORBATŠOVI AJAST STALINI AEGA

Oma sünnipäevaga seoses jäin mõtlema oma lapsepõlvele. Ma olen seitsmekümnendate lõpu - kaheksakümnendate alguse laps. Brežnev oli veel elus, aga kohe suremas. Elasime Rakveres Tõru tänaval oma majas. Selle maja ehitas minu isa Georg koos oma isa Gustav-Eduardiga. 

See oli see kuldne aeg, mil iga mees tohtis ja jaksas veel omale ise maja ehitada. See kuldne aeg, mil see oli rahaliselt võimalik ning polnud lolle euronõudeid. Selle maja ehitas isa kuuekümnendatel, aga pärast seda ehitas ta veel teisegi maja - kaheksakümnendatel. Paju tänavale. Sisse kolisime me aastal 1985 - kui Nõukogude Liidu etteotsa tõusis noor ja energiline Mihhail Gorbatšov. Algas uue lootuste ajastu, glasnost ja perestroika. 

Mida ma mäletan oma lapsepõlvest? Ma mäletan suurt aiaga maja, õunapuid, marjapõõsaste ridu, aiaviljapeenraid, kurke ja tomateid täis kasvuhoonet. Et isa pidas mesilasi. Mäletan, et terve me tänav oli lapsi täis ning et ma jooksin nendega iga päev mängima. Mul oli palju mänguasju - lemmikuteks plastmassist Gena ja karvane Potsataja, kelle ma sain sünnipäevaks. Vahepeal saabusid postiga müstilised pakid Ameerikast. Isa õelt tädi Endlalt, kes oli pärast Oldenburgi põgenikelaagrit asunud elama Ameerikasse ning kes tahtis tasuda oma väikesele vennale, minu isale, selle eest, et ta saksa ajal, mil Eestis valitses tohutu vaesus, õe lapsele sakslaste laost oma eluga riskides beebiriideid varastas. 

Puudust ei olnud meie peres millestki. Süüa oli kõike - isa töötas Metsamajandis ning seetõttu kõrgusid me sahvris igat sorti konservide kuhilad ja suitsuvorstilatid. Ma ei mäleta, et kunagi oleks millestki puudust tundnud. Mandariinidest ehk, mida sai harva. Ja kohv oleks võinud parem olla. Aga komme ja šokolaade oli nii palju, et ma ei jaksanud kõiki ära süüa. Isal oli nimelt tava, et iga päev töölt koju tulles ta ulatas mulle üle ukse mõne Kalevi šokolaadi. Ja nii neid mul kogunes. 

Ma ei mäleta ka, et keegi oleks kunagi kirunud, et elu on halb või raske. Et raha pole. Et elektri või vee eest ei jaksa maksta. Tööd jagus kõigile, kui sa just ei olnud paadunud poejota, aga ka nood aeti nõukaajal töle. Süüa oli, keegi ei nälginud. Mänguasju oli, raamatuid jaksas osta igaüks. Meie kodu raamaturiiulid olid nii täis, et üksvahe ei mahtunud raamatud sinna enam ära. Isa pidi riiuleid juurde meisterdama - talle meeldis puutöö. Tundunuks kujuteldamatu, et ei jaksa mõnd raamatut osta. 

Ja nii ma siis muudkui lugesin. Vahepeal vaatasin telekat ka. Igal õhtul oli eestikeelne Lasteekraan. Mitte kehva, monotoonse häälega pealeloetud välismaa multikad nagu praegu, vaid ehe, ehtne, oma eestikeelne lastesaaade. Nagu Soome lastel on siiamaani Pikku Kakkonen. 

Minu lapsepõlv oli väga õnnelik ja ma ei saa aru neist, kes leiavad, et ma peaksin oma lapsepõlve hukka mõistma ning ära tühistama. Kuna see oli nõukaajal ja siis oli justkui kõik paha. Ei olnud. Ma ei suuda ka pingutades välja mõelda seda, mis oleks olnud paha. Nii et võtke heaks või pange pahaks, aga vot ei tühista. 

Mul oli kuldne lapsepõlv ning ma armastan iga aspekti sellest. Öeldakse - aga siis tuli vabadus, Eesti sai vabaks! Mind ajab see naerma, kuna koos vabadusega tuli ka julmus. Paljud inimesed aeti oma kodudest välja, paljud inimesed peksti töölt minema. Minu ema nende seas. Nõukaakal tal oli töö, Eesti Vabariigi ajal enam mitte. Ta osutus ebavajalikuks. 

Tänaseks päevaks on vabadusest saanud paroodia - vabadus olla puruvaene, vabadus nälgida, vabadus lugeda sente! Vabadus olla ilma elektrita, kuna ei jaksanud viimast arvet maksta. Vabadus mõelda, kas osta lapsele süüa või raamat. 

Mulle tundub, et see nn vabadus oli lihtsalt ettekääne võimuhaaramiseks neile, kes tahtsid Eestit oma kontrolli alla saada ning teda vaheltkasu teenides läänele edasi müüa. Ja nõnda oma rahva arvel rikastuda.

Jah, rahvas uskus, et nüüd me teeme OMA RIIGI, kus teeme kõik paremini kui see "vene värk," aga lõpptulemusena haaras lihtsalt üks kitsas ahne ja korrumpeerunud klikk võimu enda kätte ning hoiab seda siiani selle pealt profiteerides peos. Ja krutib kruvisid üha enam koomale, kuna on saanud aru, et ka rahvas on sellest aru saanud.
Ehk siis kui ma olin oma lapsepõlves otsapidi glasnosti ja perestroika ajas, kus kõik läks muudkui vabamaks, siis nüüd ma tunnen, et siputan Stalini ajas, kus oma ausat arvamust tohib taas avaldada vaid köögilaua taga ning poolsosinal. Kuna muidu võid sa sattuda rahvavaenlaste nimekirja.

Kuid oot, ma juba olen seal.

pühapäev, 11. mai 2025

ROOSIKESE KINGID


ROOSI KINGITUSED MINULE! Suvine müts, linikuke, sinine süda ja tomat. Kõik ise oma väikeste käekestega hoole ja armastusega tehtud. Eelmine nädal ta hakkas neid suure saladuskatte all tegema ning täna anti nad mulle ilusasti pakituna pidulikult kätte :) 

MIS OMA, MIS VÕÕRAS, JA KAS INIMENE TOHIB ARMASTADA SEDA, MIS ON OMA


Täna on minu sünnipäev, kui ma võin öelda seda, mida iganes heaks arvan ning keegi ei saa mulle vastu vaielda.

Ja oma sünnipäeval võib ju inimene ometi kirjutada asjadest ausalt, nagu ta arvab. No nii. Siin on siis mõned toredad raamatud, mis ma omale ühest Soome antikvariaadist sünnipäevaks tellisin. Kaks Gogolit ja "Kaksteist tooli." Ma olen alati armastanud vene kirjandust, juba lapsest peale. Vene kirjandust lugedes tekib mul ka endal alati tahtmine kirjutada. Lugedes Puškinit, tahtsin ma ka ise luuletusi kirjutada. Ning lugedes Turgenevit ja Tolstoid, tahtsin ma ka ise romaane kirjutada. Kui mul vahel tekib tunne, et ma ei jaksa, ei oska enam midagi kirjutada, siis loen vene kirjandust. Ning mul tekib jälle jaks ning tahtmine kirjutada. 

Ma ei teagi, miks, aga mul on tunne, et see on NII OMA. Inglise, prantsuse või saksa kirjandus, ameerika kirjandus või mistahes muu ei inspireeri mind sedavõrd. Kohati jah, ma ei unusta kunagi seda esimest korda, kui ma lugesin Victor Hugo "Hüljatuid" ning tundsin kaasa Jean Valjeanile, keda jälitas jõhker Javert. Sellest ajast peale ma põlgan ühiskondlikke miilitsaid ning seepärast tulin ma ka ära prokuratuurist. Kuna ma ei suutnud olla see Javert, see hakkas sööma hinge seest. 

Dickensi Pickwicki paberid ning Cervantese Don Quijote - ma ei unusta kunagi, kuidas ma neid lugedes naersin. Neid soovitas mulle isa, kes luges neid vangilaagris, öeldes, et ta pole elus kunagi nii kõvasti naernud kui neid raamatuid lugedes. Aga Gogol ja Tšehhov meeldivad mulle ikka rohkem. Kui ma peaks valima, millise rahva kirjandust elu lõpuni lugeda ja tohiks valida ainult ühe rahva kirjanduse, siis ma valiksin vene kirjanduse igasuguse kahtluseta. Võib-olla on see mul veres. Minu esiisa tuli ju Venemaalt, äkki tundub see keelatud maa mulle seepärast nii oma. Mu vanaisa seikles noore mehena palju Venemaal, mu isa oli seal vangilaagris ja läks pärast seda mitu korda tagasi, mu vanavanavanaisa talu oli Peterburi külje all ja mu ema sündis Venemaal. Mitte Ameerikas ega Inglismaal ega Saksamaal. Venemaal. 

No vot. Aga mina ise pole Venemaal ikka veel käinud. Suur Venemaa fänn ja pole Venemaal käinudki, kas pole naljakas. Kord mul isegi oli võimalus. Olid mu onu pulmad Peterburis, aga ma jäin haigeks ega saanud ema-isaga kaasa minna. Pärast ei tekkinud sellist juhust ning nüüd tarvitseb vaid vaadata, mis sai pärast Venemaal käimist Aivo Petersonist ning Andres Mustonenist. Läheks sõpradele külla? Mis kuritegu see siis oleks? Aga pärast oled jälle putinistide hit list'il ning hulluks aetud inimesed kirjutavad, et sind tuleks hävitada kui rahvavaenlast. Ela siis sellise ähvardusega oma pea kohal. Mõni hull mõtlebki, et saab riigilt auraha, kui sind mättasse lööb. Pisitasakesi Eesti selle poole liigub. Inimesed on jagatud õigeteks eestlasteks ja valedeks eestlasteks, isegi Villu Tamme otsib juba Facebookis, kes mida riigivastast kuhugile postitab, ning iga oma Venemaa suunas lausutud hea sõnaga sa paigutad end üha enam putinistide punti.

Samas täna on minu sünnipäev ja täna ma võib öelda kõike, mida ma tahan. Ma ei tea muidugi, kas see hulluks aetuid veenab. Hulluks aetud on nagu tuliste oradega läbistatud härjad ning kui neile näidata midagi Putiniga seotut, kasvõi ainult silmi, lähevad nad sellest nõnda marru, et on valmis tapma. Ilmselt on see ka eesmärk - valmistada Eesti rahvas ette selleks, et nad oleksid valmis teist inimest puhtalt ideoloogilistel põhjustel hävitama. Praegu toimub see Facebookis, aga mingil hetkel võib valitsusel vaja olla ka päris tapjaid. Sellest viha õhutamine, rahvavaenlaste ning riigivastaste tekitamine. Kui sa tahad, et su loom võitluses edukas oleks, pead ta esmalt vihale ajama. Vihane loom ei mõtle, tegutseb instinktiivselt, ning sul jääbki üle vaid ta instinkte ärritada. Vaata, see on sinu vaenlane. Näed, siin on tema nimi ja pilt. Võts! Ja loom võtab. Alul Facebookis, pärast päriselus.

Kuidas see nüüd kõik algaski? Alul viidi Pronkssõdur ära sõjaväekalmistule. Siis ei tohtinud enam Surematu Polgu marssi korraldada, vene aktivistid saadeti riigist välja. Siis ei tohtinud enam vene ja nõukogude sümboolikat kanda. Georgi linte. Nüüd keelati Putini silmad ka ära. Siis vene koolid. Siis venelaste osalemine valimistel. Siis vene kirjandus. Oh, veel ei tehtud seda? Ahah, selge, tohib veel lugeda Tolstoid ja Turgenevit, Tšehhovit ja Gorkit. Aga kas Puškini ausambale lilli tohib viia? Ei tea, kogu aeg tehakse uusi seadusi. 

Kõige selle peale tekib minul tahtmine nimme ainult vene kirjandust lugeda. Ainult vene muusikat kuulata. Vaadata vene uudiseid. Otsida välja oma Georgi lint, mille kunagi Öise Vahtkonna sõprtadelt kingiks sain, ja panna see rinda. Siin ma saan seda teha ning minuga ei juhtu mitte midagi. Siin ma võin kasvõi üle poe karjuda: "Putin!" ja minuga ei juhtu midagi. Üks mees nii tegi, viskas veel näpu ka püsti. 

Eestis ei saa. Eestis tuleb miilits ja viib su ära. Ehtne nõuka. Nõukogude Liit on tagasi. Ise astusime sealt välja, nüüd oleme tagasi, ainult et sedapuhku tekitasime selle ise. Nüüd oleme uhked selle üle, et vähemasti on see OMA ENSV, mitte võõras. ENSV, kus räägime uhkelt eesti keelt! Mnjah, aga seda tegime ju ka vanas ENSVs. Kus maaelu veel õitses ning iga mees jaksas omale ise maja ehitada. Uus ENSV on vaeste inimeste ENSV, kus inimesed ei jaksa omale süüa osta ja hooldekodudes vanainimeste vägistamine ei ole kuritegu. Samas on kuritegu, kui sa lähed välja, Putini silmad jaki küljes. Siis tuleb politsei ja viib su ära. 

Mu sõber, kes elab Peterburis, kirjutas mulle hiljuti, et tal on vahepeal niisugune tunne, nagu kõik oleks ümberpöördud. Tema elaks kui läänes ja meie siin läänes nagu raudse eesriide taga. Jäin mõltema, et tal on õigus. Lääne inimesel on vähem õigusi kui vene inimesel, midagi ei ole teha. Kas vene politsei tuleks ja viiks mind ära, kui ma läheks Punasele Väljakule, Trumpi silmad jaki küljes?
Ei teeks väljagi, ma arvan. Venemaal ei tee keegi sellistest tühistest asjadest välja. Vot kuhu meie välja oleme jõudnud. Eesti on repressiivsem riik kui Venemaa. 

Mul tuleb meelde, kuidas Martin Laine, too ajakirjanik, kes mu putinistide hit list'i pani, küsis minu käest meili teel - "Kas täna on Eestis tolereeritav olla Putini fänn?" 

Ma ei tahtnud talle vastata selle küsimuse pärast. Kuna see solvab mu intelligentsust ning talle vastates ma oleksin end alandanud, hakates selgitama asja, mis niigi selge. Nimelt - demokraatlikus riigis, õigusriigis, on "tolereeritav" olla ükskõik kelle fänn. Tolereeritav ei ole kutsuda üles vägivalalle ning kellegi kallal vägivallatseda.

Aga kui sa pead juba küsima, kas kuidagiviisi mõelda tohib või kas keegi sulle meeldida tohib, no siis on juba ammu demokraatlikust riigist daleko projehali. 

Sellised mõtted siis minu sünnipäeval. See on minu väike protest selle vastu, et ma ei tohi fännata asju, mis tunduvad mulle OMAD. Nüüd meeldivamate asjade juurde ehk raamatuid lugema :)