MUUSIKAÕPETUSEST HISPAANIA KOOLIS

Üks põhjus, miks Hispaania kool mulle veel meeldib, on see, et siin pole mingit tarvidust panna last muusikakooli. Kuna pillimängu õpetatakse kooli muusikatunnis. 

Roosi on pool aastat koolis käinud ning selle ajaga õppinud mängima nii kitarri kui trummi. Ja mis kõige vahvam - trummi meisterdasid lapsed valmis ise. Seejärel õpiti isetehtud instrumendil mängima.
Nüüd teevad nad kõik koos tamburiini ning õpivad sellega mängima.
Kooris laulmist meil siin pole, aga muidugi ei ole meil ka laulupidusid. Eesti lapsed laulavad seevastu väga palju, seda juba nõukaajast, mil muusikatundide sisu oligi tund aega järjest koos laulmine, mis mind kohutavalt närvi ajas. Mulle tundubki, et Eesti muusikaõpetus on siiamaani nõukaajas kinni, kuna ka nüüd on põhirõhk laulmisel. Mida siis peavad tegema need, kellele laulmine ei meeldi, nagu näiteks mina? Kooli muusikatunnis ma lihtsalt maigutasin suud. 

Lapse muusikakooli panek on aga väga tüütu ja lapsele maru väsitav, kui ta peab pärast kooli veel muusikakooli vantsima ning seal pingutama. Miks ei võiks pillimängu põhitõdesid õpetada koolis? Ja siis kui on mingi eriti musikaalne laps, siis tema võib käia muusikakoolis. Eestis käivad aga vist suht kõik, vähemasti minu tuttavad on kõik oma lapsed muusikakooli pannud :D Kuna koolides pillimängu ei õpetata ning vanemad tahavad, et laps mingitki pilli mängima õpiks. 

Et peaks pausi selle nonstop lõõritamisega ning õpiks äkki vahel mingit pilli ka koolis?

MIS TÖÖD ON HISPAANIAS VÕIMALIK TEHA?

Tuli küsimus, et mis tööd on Hispaanias võimalik saada lihtsal Eesti inimesel, kel ei ole juba oma tööd kaasas nagu meil.

Tõepoolest - meie järgi joonduda ei saa, kuna meie rajasime oma ettevõtte juba Eestis, olles puruvaesed ning Toidupanga järjekorras. Vantsisime mööda Kreutzwaldi tänavat Võru Rimisse oma 5-10 euroga taskus ning arutasime, mida oma unistuste portaalile nimeks panna. "Juustunen?" pakkusin mina, kuna mul tuli meelde, kuidas mu isa 90ndatel Soomest naastes naeris, kuidas tema reisikaaslane oli mõelnud, et ähh, mis see Soome keel siis ära ei ole, paned lihtsalt igale poole -nen lõppu :D

"Ei, see peab ikka kuidagi Eestiga seotud olema," arvas Inno. "Kuna teeme seda ju eestlastele." "Eestinen!" turgatas minul ning Eestinen oligi sündinud.

Aga see kõik polnud alguses lust ja lillepidu. Nägime mitu närguriaastat, kuna kahel esimesel aastal ei toonud Eestinen meile sisse sisuliselt mitte kui midagi. Inno muudkui toksis palehigis, aga käte vahel veeretasime ikka sente. Kõik see aeg me olime Eestis, sest me ei tahtnud korrata aega, mil Portugalis ootamatult raskustesse sattusime. "Kui lähme, siis lähme nii, et saame jalaga ukse lahti lüüa," ütlesin mina ja Inno oli nõus.

Vahepeal, kui Toidupanga konservide söömisest kopp ees oli, siis mõtlesime, et lähme Soome tööle, sest pakkumisi ju oli - koristaja, ehitaja, tehasetööline, tallu abiks. Inno isegi vahepeal kandideeris kuhugile ja ühte kohta teda ka kutsuti, Kuhmosse, kui ma õigesti mäletan, aga siis me otsustasime ikkagi mitte minna ja rasked ajad ära kannatada, kuna... kui me oleks läinud, siis poleks meil kindlasti enam Eestineni jaoks aega jäänud. Aga me tahtsime olla omaenda peremehed. Ja ise oma aja üle otsustada. Kuna meil on ju Juuli, kelle eest hoolitsemine nõuab kahte vanemat. Ka selles mõttes me oleme tavaperedest erinevad.

No vot, aga läks, mis ta läks, ühel hetkel hakkas see me Eestinen vedama ning praegu on meil tänu sellele võimalik elada, kus tahame. Aga ainult tänu sellele, et me olime nõus enne vedama hakkamist sisuliselt kerjused olema.

Seega - IGA algus on raske. Ja eriti raske on see siis, kui sa teed midagi uut, hüppad vette tundmatus kohas. Siis on väga oluline veenduda selles, et kõik pereliikmed oleksid otsusega rahul ning ühte meelt. Ja et sa oled nõus natuke aega külmas vees siputama.

Hispaanias tööd leida on - pehmelt öeldes - mitte just lihtne. Kõige parem, kui sul on juba Eestist lahkudes olemas visioon, mida sa siin teed. Ja uurid juba enne lahkumist välja, kas sinu ideele on turgu. Kui tulla nö mütsiga lööma, siis kõige kindlamini leiab tööd hotellidest ning restoranidest, ettekandja ning kelnerina. Aga ka ITst, kui oled selles kõva käsi. Panen kommentaaridesse ühe lingi, ehk on abiks.
Kui su nõudmised aga pole suured ning sind ei peluta ka telgis elamine, siis võid jälgida Youtube'ist Karmen ja Toivo Penti teekonda, kes saabusid Portugali läinud aasta sügisel, veetsid - koos lastega - terve talve telgis ning on oma sõnul eluga väga rahul.

Ehk siis igaühele oma. Bottom line - mõtle enne lahkumist kindlasti need asjad läbi. Mida sa siin teed, kas saaksin soovitud alal tööd, kui palju sul on võimalik säästa raha (kahe-kolme kuu varu peaks kindlasti olemas olema, parem, kui pool aastat). Üürid on odavamad maapiirkondades, aga tööd on kindlasti lihtsam saada linnas.

Ehk siis meelakkumine siia kolimine pole, aga õnnestub, kui sul on kindel plaan, ühtne pere ning sind ei peluta raskused.

Ahjaa - suvel on siin palav. Mõnes kohas väga palav. Meie kandis 40-42 max, ehk siis suvel tulles tuleks kindlasti üürida konditsioneeriga maja või korter. Need on kallimad. Väiksema eelarvega on parem tulla sügise poole, alates novembrist, kuna siis algab low season ning üürikate hinnad langevad poole võrra või isegi enam. Siis on parem siin alustada. High season'i ajal võid jääda turistidele jalgu ning pead maksma elamise eest sama hinda, mis nemad.

Seega - enne mõtle VÄGA HOOLIKALT ASJAD LÄBI, kui kohvrid pakid.

VALMISTUME INNO SÜNNIPÄEVAKS

Täna on meil siin siis 29 kraadi sooja. Inno muidugi ülirahul ja märkis, et kui Eestis on tema sünnipäev aasta kõige koledam aeg - külm, vihm, tuul - , siis siin aasta kõige ilusam. Ja õige ta on! Pole enam kül, aga ka veel mitte väga palav. Just paras. Täna avanes ka me trepi kõrval lõpuks ometi kollane roos. Just Inno sünnipäevaks. Inno oli nii rahul. 

Võrus oleks homme päeval 8 kraadi ning öösel -1. Peaks kütma. Päikest poleks. Inno on sellisel puhul alati teki alla pugenud ning seal mossitanud. Siin võttis ta aga täna terve päeva rõõmsalt päikest ning tuli nüüd tuppa magama. Praegu ongi kõige parem magamise aeg, kuna on siesta. Inno ärkab meist kõige varem, juba 6-7 ajal ning temal on praeguseks pikk tööpäev selja taga. 

Ehk siis ei muud kui sünnipäevalainele. Lähedal asuvast restoranist on toodud piduroad ning õhtupoole teeme sünnipäevapeo otsad lahti.

Ülal pilt sest roosikesest, mu arust on ta täiuslik :)  

KUIDAS ÕPETAJAD JA LAPSEVANEMAD HISPAANIAS OMAVAHEL SUHTLEVAD

Paar päeva tagasi lugesin üht artiklit, kus Eesti ema kurtis, et tema lapse õpetaja oli kirjutanud lapse päevikusse märkuse, et kodutöö tegemata, aga polnud täpsustanud, mis ülesanne. Ema siis võtnud õpetajaga ühendust ning saanud nipsaka vastuse, mille peale polnud ta enam midagi küsinud, kuna vaidlused õpetajaga polnud ka varem "head nahka toonud." 

See oli päris huvitav kirjeldus ning tuletas mulle meelde mu oma nõukaaegset kooliaega, mil märkused päevikus olid tavalised. Mitte muidugi minul, kuna mina olin nohik ehk eeskujulik õpilane, kel oli alati kõik tehtud ning rohkemgi veel. Selline overachiever. Aga mäletan, et õpetajatatel oli tavaks päevikutesse punase pastakaga märkusi kirjutada. Paljud pelgasid siis, et mis ema-isa ütlevad. Mina sellest aru ei saanud, kuna minu ema-isa ei vaadanud minu päevikusse mitte kunagi. Ega küsinud ka kunagi, mis hinde sain. Nad nimelt usaldasid mind 100 % ning mina muidugi ka neid. 

No vot, aga nüüd Hispaaniast. Siin päevikutesse märkusi ei kirjutata. Vähemasti mina ei ole näinud, et kirjutataks. Kodutöid vahepeal antakse, aga mitte palju ning kindlasti mitte iga päev. Pigem kord nädalas. Näiteks üks päev pidi Roosi lahendama ära matemaatika töövihikus (meil mingeid digiasju pole, ainult töövihikud) kaks ülesannet ning teine päev oli tal vaja kirjutada inglise keeles lühike vestlus. 

Kuidas siis õpetajad lastevanematega suhtlevad, kui neil midagi öelda on? Meil käib see nii, et õpetaja kas vestleb vanemaga koolivärava juures last üle andes või - kui on pikem vestlus - kutsub ta mõnel päeval kooli juttu ajama. Kirjalikku pingpongi meil siin pole :D Vestlused õpetajaga on alati näost-näkku. Sügisel näiteks kutsus David ühe meist kooli ja tundis muret, et Roosi koolis nii vaikne on ning midagi ei räägi. Inno siis seletas talle, et Eesti lapsed ongi vaiksed ning alul oli Roosi veidi kartlik ka seepärast, et pea kõik õpetajad olid mehed. Eestis oli ta näinud vaid naisõpetajaid :D 

Näost-näkku oli hea rääkida ning ei tekkinud mingeid arusaamatusi, nagu ehk võib tekkida meili teel vesteldes. Ja vestlusest oli ka kasu - David organiseeris Roosile kiiresti kaks naissoost abiõpetajat ning nüüd on probleem lahenenud. Roosi on koolis palju julgemaks muutunud ning sai üks päev isegi tunnis käratsemise pärast pahandada. Olgu öeldud, et käratsemine on Hispaania koolilaste puhul täiesti tavaline nähtus :D 

Ja seda tuleb ka kindlasti mainida, et vaidlus oma lapse õpetajaga on siin täiesti tundmatu nähtus. Õpetaja on siin autoriteet, maestro või maestra, keda lapsevanem, sealhulgas ka mina, usaldab. Või õigemini - õpetaja ning lapsevanema vahel valitseb mõlemapoolne usaldus. Ning koostöö - me mõlemad pingutame lapse arengu nimel. Kui ma hakkaks õpetajaga vaidlema, siis ma ju torpedeeriks seda. Vastupidi, ma olen Roosi õpetajatele südamest tänulik, et nad jaksavad teda õpetada ning teevad seda nii hästi. 

Või kuidas teile tundub? Kas õpetaja peaks olema ka lapsevanema jaoks autoriteet?

RAHULIK RAHUTU ÕHTU

Haruldaselt soe päev ning õhtu. Täna juba 28 kraadi. Pidasime hommikul lastega väljas veesõda, pärastlõuna veetsime toas pikutades. 

Õhtul kella kuue paiku läksime tagasi välja. Lapsed kiikusid, meie Innoga ajasime laua taga juttu. Pea saabus videvik ning välja ilmusid tähed ja kuu. Meie hoovis paistavad tähed alati kuidagi iseäralikult selgelt. Kassid muutusid seepeale kohe väga aktiivseks ning hakkasid ühest kohast teise hüppama. Ilmselt läks lahti hiirejaht. 

Vaikus, ei ühtegi häält. Ainult laste kilked ning kasside krabistamine rohu sees. Ja aasalt koju naasvate kitsede kellade kõlin meie värava taga. 

Tulime ära tuppa ja me Innoga vaatasime ühte lahedat Hispaania seriaali. Roosi ja Ella hakkasid kahekesi Toy Story't vaatama. 

Siis vajus Innol silm kinni ja ta ütles, et läheb vist ära magama. Mina heitsin veel pilgu uudistele. Hing pidi peaaegu et kinni jääma.

"Kuule, sa ei saa vist magama minna," ütlesin talle. Inno avas laisalt silmad. "Iraan alustas." 

Täna õhtul algas Iraani massiivne rünnak Iisraeli vastu.

AMEERIKLASED ON SELLISED JA HISPAANLASED ON SELLISED :D

Mu isa käis 80ndate lõpus Ameerikas. Enne seda oli ta käinud kuuekümnendate lõpus, pärast Kennedy tapmist, ja siis käis ta veel ka 90ndatel. Seal olles sõitis ta koos õemehega läbi terve Ameerika, idarannalt läänerannale ning tagasi. Käis Niagara kose juures ning Lake Champlain'il kalal. Tagasi tuli teadmisega, et Ameerika on suur ja lai ning kunagi pole võimalik öelda, et vot, ameeriklane on selline.

"Newyorklane on täiesti teistsugune kui see, kes elab Seattle'is," seletas ta mulle. "Ameerika koosneb paljudest osariikidest ja kõik osariigid on erinevad."

Meie Innoga kordasime isa trippi 2008. aastal kevadel. Pärast isa surma. Sõitsime lennukiga Washingtoni, rentisime säält Chevy Suburbani ning kruiisisime sellega mööda Road 66i läänerannale. Osariigid, mis me läbi sõitsime, olid: Virginia, North Carolina, South Carolina, Georgia, Alabama, Mississippi, Louisiana, Texas, New Mexico, Arizona, California ja Nevada. Minule jäid kõige eredamad mälestused Orleans'ist (muusika!) ning San Antoniost Texases, aga ka Savannah South Carolina's oma koloniaalsete majadega oli lahe ning mõistagi oli lahe näha kord elus Las Vegast. Ma arvan, et sama tretti me teist korda enam ei teeks, nüüd läheks põhja kaudu.

Tõdesin selle reisi ajal sama, mida isa - ameeriklased on erinevad. Ja, uskuge või mitte, sama lugu on Hispaanias. Ka hispaanlased on väga erinevad. Meie näiteks elame konservatiivses Extremaduras, mis on oma pindalalt sama suur Kui Eesti Vabariik. Ma ei tea, kus need liberaalid siin täpselt elavad, aga ehk Madriidis või Barcelonas. Siin igatahes valitsevad konservatiivsed väärtused ja meile see sobib :D

Pildil mina South Carolinas Myrtle beach'il.

TÄNA ÕUES

Täna on meil siis väljas suisa 27 kraadi, selle kevade kuumarekord, ning päike sirab kõrgel taevas. Lapsed kauplesid issilt välja oma kiigud aeda ning nüüd on need neil olemas :D 

Punane kass tuli lastega mängima. Ta veel nooruke ja talle meeldib, kui Roosi ja Ella talle mänguasjuasju kätte toovad. Ta elab meist kohe üle tee. 

CREPP SAI KAHEKÜMNESEKS!

Me armas Crepp sai kahekümneaastaseks! Crepp on nimelt see kohvik Tartus, kus me Innoga 2005. aasta 21. mail kohtusime. 

See on juba vana lugu, aga kes ei tea, siis ma olin Portugalist kodus käimas ja sõitsin Rakverest Tartusse Aapo Ilvese kontserdile, kus ma sain tuttavaks Aapo sõbra Liisaga, kes kutsus mind järgmisel hommikul Creppi kohvi jooma. Samas laudkonnas oli ka Inno koos ühe teise tüdrukuga. Saime esimesest pilgust aru, et oleme kokku loodud. Ja kokku me jäimegi :)

Pilt on tehtud 2005. aasta suvel ning pildistas minu isa Georg Vaher. 

MADRE MIA!

Jumalik õhtu. Soe õhumass on lõpuks ometi kohale jõudnud. Kui eile oli päeval veel ainult 18 kraadi ning mul oli väljas külm ajakirja lugeda, siis nüüd on kell pool üheksa (tund vähem kui Eestis) ning sooja on 21 kraadi. Homme päeval tuleb 27 ning sealt läheb ainult soojemaks.

Inno rõõmustab ja jõudis täna isegi päikest võtta. Ja lastele õue kiigud üles panna. Nüüd on meil oma hoovis minimänguväljak.

Kõik õitseb. Puud, põõsad, lilled. Ja lõhnab! See magus, uimastav kevade lõhn! Õhtul son see eriti tuntav. Seepärast meeldib mulle videviku laskudes veel üks väikene jalutuskäik teha. Jalutan kõrvaltänavasse kiriku juurde ning tagasi. Heidan korra pilgu me linna kohal käsi laiutava Jeesuse poole. Ja ütlen mõttes tänupalve selle eest, et olen turvalises kohas. Et olen vaikses ja rahulikus kohas.

Ma ei ole kiriku juures üksi. Seal lükkab üks tüdruk, nii 15-16, ratastoolis oma õblukest vanavanaema. Vanavanaema juuksed on nii hallid, et nad polegi enam hallid, vaid lausa valged. Lapselapse näol on õrn naeratus. Neil on tore koos olla. Ju mõtlesid nemadki veel selle ühe õhtuse jalutuskäigu ette võtta.

Koerad hauguvad. Me maja kõrval on koerte varjupaik. Igaühel on meeletu territoorium jooksmiseks, sest nende aedikud on suured. See on mäe nõlval, keset rohelust.

Ja siis tulevad kassid. Kõigepealt haagib mulle end sappa triibik. Perenaine avab talle küll juba ukse, et kiisu-kiisu, tule tuppa, aga kass vaatab vaid korraks vabandavalt tagasi ning silkab minu sabas meie aeda. Seal ootavad teda juba ees punane ning mustvalge, kes on ei-tea-kust välja ilmunud. Kassid nuusutavad üksteist üle ning kaovad siis kuhugile aianurka. Kuhu, ma ei tea. Ilmselt hiirtejahile või on neil muud asjaajamist. Käivad nad meie hoovis iga päev ning vahetevahel jäävad öösekski. Punasele meeldib magada Juulikese kärus.

Tagasi jõudes on toast kuulda laste lõbusaid kilkeid. "Madre mia!" hüüab Roosi vannitoast. "Jumal küll!" Lähen vaatama, mis juhtus. "Ma oleks su lõhnaõlipudeli peaaegu et maha ajanud," jutustab ta vaheldumisi naerdes ja risti ette lüües - seda õpetati koolis. "Aga õnneks kukkus vaiba peale. Kas sa oleks olnud vihane?"

"Ei oleks," naeran ma vastu.

Hea on olla. 

LENAST VEEL

Mäletate, kirjutasin siin mõni aeg tagasi oma ukrainlannast tuttavast Lenast, kes pääses 2022. aastal Ukrainast koos oma armsa aastase tütrega põgenema ning jõudis välja Portugali, kus ta lahkesti vastu võeti?

Tal oli plaan oma tütar septembris Portugalis eelkooli panna, aga detsembris otsustas Lena koos tütrega kodumaale naasta. Oma kodulinna Sumõsse. Toona oli sõjas ka väheke rahulikum periood ning Lena lootis, e nii jääbki. Ja läks koju.

Paar nädalat tagasi lugesin ta meeleheitlikku postitust, et "meid pommitatakse pidevalt ja ma ei tea enam, kas tegin õigesti." Ta ütles, et õhk on paanikast nii paks, et seda saaks noaga lõigata.

Sõja rahulikum periood on läbi ning Sumõ on tiheda tule all. Kui varem postitas Lena iga päev, siis nüüd pole tast enam kippu ega kõppu. Kadunud.

Kas ta on Sumõst evakueeritud või juba surma saanud, ma ei tea. Igatahes on ta kusagil, kus internetis olla ei saa.

Oleks ta siia jäänud, käiks ta laps praegu Portugalis eelkoolis ning jookseks rõõmsalt mänguväljakul ringi.

Jahmatav, kui palju sõltub siin maailmas meie enda otsustest. Teed väikese vea ning võitled juba elu eest. Ja paned ka oma lapse elu ohtu.

Sõda paraku on selline, et seal vahelduvad ohtlikumad ajad rahulikumate aegadega ning rahulikul ajal on selline tunne, nagu sõda oleks läbi saanud. Aga see on petlik. Enne tormi on alati vaikus. Siis läheb möll taas lahti ning sa ei suuda uskuda, kuidas võisid arvata, et sõda on läbi. Aga nii see on.

Kui puhkeb sõda, siis katsu leida endale võimalikult turvaline koht. Ja kui sa seal juba oled, kui Jumal on sind sinna aidanud, siis püsi seal, kuni sõda on läbi. 

HISPAANIA KOOLI ERIPÄRAD 3. HULKUVAID LAPSI EI OLE

Üks tähelepanek veel. Nimelt, nagu ma olen juba ka varem kirjutanud, toovad siin emad-isad lapsed kooli ning tulevad neile ka pärast järele. Seega ei lähe lapsed siin kunagi pärast kooli kuhugile koos hulkuma, vaid ilusti koos vanematega koju. Ma pole siin kunagi näinud väikeste, alla 12-aastaste laste kampasid õhtuti linna peal ringi liikumas, nõndamoodi käivad siin õhtuti ringi vaid teismelised. Mõni üksik 11-12-aastane tuleb siin ka üksinda kooli, aga sellisel juhul peab selleks olema lapsevanema kirjalik nõusolek. See ei ole aga üldse nö popp, pigem eelistavad lapsed, et ema-isa neid tooksid ja viiksid. Roosi pole kordagi öelnud, et tema tahab ise kooli minna või koolist tulla. Siis ei saa ju emme-issiga kooliväravas musi-kalli teha :D Ja kuidas siis tema ilma jääb, kui teised musitatud-kallistatud saavad. 9-10-aastastest ei tule Roosi koolis üksinda kooli ning sealt koju mitte keegi.

Selline süsteem on tegelikult hea kõigile, kuna emadel on võimalik kooli värava taga infot vahetada. Meil on ka oma Whatsapp grupp, aga isiklikult on ikka palju mõnusam suhelda :D Mina saan ka juba ühte koma teist hispaaniakeelsest jutust aru.

Ehket kui Eestis oleks Roosi ilmselt jube nördinud, kui ma talle kooli vastu läheks ning tahaks suure tõenäosusega õhtuti koos teistega, ninad telefonis, Tamula äärde chillima minna, siis siin on ta väga õnnelik, kui ma ta kooli viin ning vastu tulen. Nina pole telefonis, vaid me reaalselt vestleme terve tee kooli ning sealt tagasi. Roosi räägib, mis ta koolis tegi või teha tahab, mis keegi õpetaja või klassikaaslane ütles ja nõnda edasi. Kuldsed hetked, mida ma ei vahetaks millegi vastu. Õhtuti jälle oleme koos oma perega, nagu ka kõik teised Hispaania pered. Sööme, mängime lauamänge, vaatame mingit lahedat lastefilmi. Kui on soe õhtu, siis jalutame kõik üheskoos mänguväljakule. Nagu ka kõik teised pered. Lapsed pole seal isekeskis, kampades, vaid koos oma peredega. Vanemad jutlevad omavahel, lapsed mängivad sealsamas. Idüll.

Ja mis peamine - ma ei pea MITTE KUNAGI mõtlema, kus linna otsas mu laps võib olla. Ja miks ta telefon ei vasta. Ma ei pea teda mitte kunagi kusagilt taga otsima. Sest ma tean, et mu laps on siinsamas, minu lähedal, koos minuga. Ja ta on ise selle üle väga õnnelik. Kuidas mitte armastada Hispaania ühiskonda ning elukorraldust?

SÜNNIPÄEVA PIDAMISEST HISPAANIAS

Paar sõna veel ka Hispaania sünnipäevapidamisest. Kui Eestis on minu kogemuse järgi laste sünnipäevad sellised, et kas koju või mängukeskusesse kutsutakse valitud sõbrad, siis Hispaanias ei tuleks see kõne allagi. Kutsutakse KÕIK klassikaaslased ning lisaks neile veel ka sõbrad ning isegi sõprade sõbrad. 

Eile Roosi klassiõe Laura sünnipäev meie kodu lähedases pubis. Kui meie Roosiga kella kuue ajal kohale jõudsime, oli sel juba kihisev täismaja. Läbisegi emad-isad, vanaemad-vanaisad, õed-vennad, klassikaaslased, sõbrad ja sõprade sõbrad. Mitte ainult terve klass, vaid terve kool oli kohal. Ja lisaks klassikaaslastele ka klassikaaslaste suuremad ning väiksemad õed-vennad. Emad kutsusid mind enda juurde Fantat jooma ja võileibu sööma ning Roosi tiriti sõprade poolt mängutuppa, kus oli suur pallimeri ning mitu liumäge. 

Hispaanias on vähemasti meie pool sedasi, et emad ei "viska" last üle ukse ega lähe ära koju, kui just vajadust pole, vaid istuvad ning jutlevad isekeskis kuni peo lõpuni. Lapsed samal ajal mängivad mängutoas ja käivad vahepeal laua pealt sööki haukamas. Midagi fancy't seal pole - krõpsud, võileivad ning lõpuks uhke tort. 

Istusin seal oma tunnikese ja väga tore oli. Selgus, et Roosi on oma klassi üks nooremaid. Neil on nimelt liitklass, kus käivad tüdrukud vanuses 9-11. Üheksasi tüdrukuid on kolm, kümnesi 1 ning 11-aastaseid kaks. Pallimeres möllata ning liumägedest alla lasta meeldis aga neile kõigile :D  Ja ma ei näinud peol MITTE ÜHTEGI telefoni, ausõna :D Telefoni vahtimise asemel joosti ringi, aeti üksteist taga, hüpati pallimeres. 

Natukese aja pärast käisin korra kodus ära Juulit vaatamas ja võtsin Ella ka kaasa. Ellakene piilus alguses tagasihoidlikult minu selja tagant, mida teised teevad, nagu õigele kombekale Eesti tüdrukule kohane, aga kus siis ühel hetkel avaldus temas tõeline hispaanlane - kõigile Roosi sõpradele tehti musi ja kalli ning polnud kangemat pallimeres hüppajat kui väike Ella. Ega liumägedelt alla laskjat. Pidin tal sisuliselt kogu aeg järel jooksma. Peo lõpus oli tükk tegu, et teda mängutoast välja saada. Kuidagi ma siiski sain ning terve kodutee tuli lubada, et juba homme lähme sinna tagasi :D 

Ma arvan, et Ella on valmis sügisel kooli minema :D 

HISPAANIA KOOLI ERIPÄRAD 2

Mõned tähelepanekud veel :) Eile rääkis Roosi õhinaga, kuidas üks tema abiõpetajaid, Irene, oli teinud talle tunnis ettepaneku, et "teeme nii, et sina õpid hispaania keelt, aga mina õpin eesti keelt." Ja nii kulgeski pool tundi sedasi, et tema küsis Roosi käest, kuidas on mingi sõna eesti keeles, ja pool tundi vastupidi. "Ta ütles T-särgi kohta T-shark!" ei suutnud Roosi naeru pidada. Aga kui geniaalne - anda uut keelt õppivale lapsele võimalus õpetajale oma keelt õpetada! 

Siis sünnipäevadest. Roosi on nüüdseks käinud viie klassikaaslase sünnipäeval ning reedel on jälle sünnipäev, sedapuhku klassiõe Laura oma. Mitte ükski sünnipäev pole toimunud klassikaaslase kodus. Hispaanlastel on nimelt tava reserveerida mõni söögikoht ning seal saavad siis lapsed paar tundi pidu pidada. Roosi klassi laste konkurentsitu lemmik on meie kodu lähedal asuv pubi, kus on ühes toas suur mängupark koos liumäe ning pallimerega. Seal nad siis möllavad ning märkavad vahepeal ka laua taha krõpse ning kooki sööma tulla. Hispaania vanemad nimelt võtavad laste sünnipäevade puhul vabalt ning katavad laua erisuguste krõpsude ning karastusjookidega. Tõsi, peo lõpus tuuakse lauale uhke tort küünaldega ning lauldakse kooris traditsioonilist sünnipäevalaulu.
Kutsutud on ALATI kõik klassikaaslased ning on mõeldamatu, et keegi jäetakse välja. 

Lõpetuseks mõned küsimused Roosilt:
1. "Miks Eesti koolis kõva häälega rääkida ei tohi? Siin mulle öeldakse, et räägi kõvema häälega! Eesti koolis mulle öeldi, et räägi tasemini."
2. "Miks Eesti kooli telefoni kaasa võtta tohib? Nii läheb ju pea sassi ja ei saa rahulikult õppida."

SOOVITAN HEAD VÄIKEKOOLI!

Küsiti, et millisesse väikekooli siis laps panna. Mina soovitan julgesti näiteks Osula kooli Võrumaal Osulas. Roosi puhul meil oli kaks varianti - Väike Werrone Võrus ja Osula kool Osulas. Otsustasime Werrone kasuks, kuna ta meile nii lähedal (Eestis elame Võrus Kreutzwaldi tänaval) ja mulle meeldib Waldorf-pedagoogika, aga kui ma teda sinna poleks pannud, siis oleks pannud Osulasse. Väike, armas, ülimalt lapsesõbralik kool, millest olen Võrumaa Teatajasse mitu lugu teinud. Minu vanaema oli seal Eesti ajal kooliõpetaja ning üksvahe ka kooli direktor. 

Meeleolu loomiseks pildike Osula vana koolimaja eest. Mis te arvate, kes see junts pildi peal on? ;) All pildil mu õpetajast vanaema Julie Eveline koos oma perega Osulas Võhandu jõe kalda peal. Vasakult vanaisa Gustav Eduard, tütar Aino, poeg Georg (minu isa), Julie ning tütar Endla. 

HISPAANIA KOOLI ERIPÄRAD

"Nii mõnus värske õhk!" hõiskas Roosi eile koolist tulles. "Mulle nii meeldib primavera!" Ongi käes see, mida üks mu sõpradest ennustas - hispaaniakeelsed sõnad hakkavad jutu sekka imbuma :D Tuletab meelde minu lapsepõlve, mil soomekeelsed sõnad elasid mu lausetes sõbralikult eestikeelsetega koos. Roosil on siiamaani olnud eesti- ja ingliskeelsed sõnad, nüüd hakkavad hispaaniakeelsed vaikselt viimaseid välja sööma. 

Nii see uus keel tasakesi tuleb. Saime just Roosi õpetajatelt uue hinnangulehe, kus kirjas, et Roosi koolis rõõmus ja õnnelik laps ning omandab uusi asju lennult ning innukalt.

Õpetajad ise on ka muidugi fantastilised, Hispaania haridussüsteemi ees tõesti müts maha. Tugiõpe on siin kõrgeimal tasemel. Roosil on kaks abiõpetajat Lourdes ja Irene, kes õpetavad teda kaks korda nädalas, teisipäeval ja neljapäeval, täiendavalt juurde, et ta teistele hispaanias ja matemaatikas järele jõuaks. Hispaania lapsed on nimelt eesti omadest matemaatikas kaugel ees. See kõik aga ei toimu pärast tunde, vaid tundide ajal, samal ajal, kui teised tavapäraseid ülesandeid lahendavad.

Ehk siis Hispaanias ei panda last, kes teistega veel samal tasemel pole, kokku noorematega, vaid leitakse, et kõigil lastel on õigus õppida koos omavanustega. Talle määratakse lihtsalt abiõpetajad, kes teda tundide ajal täiendavalt toetavad. Roosi õpetajad näiteks sõidavad tema pärast lausa teisest linnast kohale. Mina pidin lihtsalt allkirja andma, et sellega nõus olen. See ei maksa meile midagi.

Eestis võid sellisest tugiõppest vaid unistada - lapsed, kes teistega samal tasemel pole, kas eraldatakse teise kooli (puudega lapsed) või jäetakse nö istuma, pannes nad kokku noorematega. See aga on ju lapsele kohutav alandus, minu meelest ei tohiks seda ühegi lapsega teha. Istuma jätmine peaks olema nõukogude aja jäänuk.

Ja nagu Roosi pealt näha, siis laps, keda koolisüsteem igati toetab, ongi rõõmus ja õnnelik ning omandab uusi asju lennult ja innukalt. Kuna ta tunneb end turvaliselt ja tahab seetõttu ka ise pingutada.

Terve selle aasta jooksul ei ole ma Roosi suust oma kooli kohta veel ühtegi halba sõna kuulnud. Ei õpetajate ega ka klassikaaslaste kohta. Kooli minnakse rõõmuga ning kooli väravas jäetakse kaaslastega hüvasti rõõmsalt lehvitades. Ka õpetajad lehvitavad koolipäeva lõppedes lastele rõõmsalt. Tekib selline tunne, nagu oleks just tuldud mingist mõnusast klubist, kust on kahju lahkuda.

Ma ei tea, mis on Hispaania kooli saladus, aga kahtlustan, et ilmselt ongi suur osa sel tohutul toetusel, mida kool igale õpilasele jagab.

JÄLLE SEE INNO!

JÄLLE SEE INNO! Nagu te teate, siis on Inno lemmikpäev aastas 1. aprill. Mitte jõulud ega jaanipäev ega isegi mitte tema enda sünnipäev, vaid esimene aprill. Seda päeva ootab Inno terve aasta, sest tal õnnestub mind siis alati haneks vedada - kuigi ma vannun endale igal aastal, et SEE AASTA ma olen ERITI TÄHELEPANELIK ega lase Innol end haneks vedada. AGA TA TEEB SEDA IKKA. IGAL AASTAL!!! See on nii vihastamapanev!

Eile õhtul kordasin ma endale: OLE VALVAS! HOMME ON ESIMENE APRILL!!! Inno kindlasti juba haub plaani, kuidas sind haneks vedada. Tal oli isegi suu muigvel. Et hahaa, homme on esimene aprill. Läksin magama teadmises, et ei lase Innol end haneks vedada.

Hommikul oli mul see kõik muidugi meelest läinud ning läksin unisena vannituppa. Inno istus nukralt WC-poti peal ja sügas kukalt.

"Nässus on see meie kuivati," ohkas ta. "Ei tööta enam!"

"Issand!" karjatasin mina. "Peame siis uue ostma või?"

Inno nägu venis laiale naerule.

"APRILL!!!" hõiskas ta.

Raisk. Jälle. Nagu igal aastal.

Õnneks Roosi tegi talle vastu. Hiilis välja ja kolkis ukse peale.

"Kuule, mine vaata, juustumees* on ukse taga," ütlesin mina.

Inno läkski.

"Aprill!" juubeldas Roosi.

Inno oli natuke solvunud. Aga tal õnnestus meile tagasi teha. Ta läks välja pesu kuivama panema (hea ilmaga armastab Inno pesu välja kuivatada) ning hüüdis tagasi tulles: "Tulge ruttu vaatama! Väljas on KÜMME KASSI!"

Meie Roosiga, suured kassifännid, muidugi kohe välja, et issand, KÜMME KASSI!!!

"Aprill!" hõiskas Inno silmade särades.

Ikka peab tema peale jääma :D

*Mees, kes meile kaks korda nädalas värsket kitsejuustu toob. 

ME LAPSED ELAVAD SÕJAAJAL

Poola peaminister ütles, et elame sõjaeelsel ajal. Seda võib öelda Euroopa kohta tõesti, aga Ukraina elab juba sõjaajal ning otsapidi elame meie ka - kuna sõjas olevat riiki relvadega aidates oled sa paratamatult ise ka sõjas.

See tähendab seda, et me lapsed, tänased lapsed, elavad samuti sõjaeelsel ajal. Ajal, mil õhk on sõjaenergiast nii paks, et seda võiks kasvõi noaga lõigata - kui laenata mu ukrainlannast tuttava sõnu.

Kuidas nad seda aastate pärast, kui sõda juba läbi, mõtestavad? Sest sõdade järel tuleb alati sõdade mõtestamine ning enamasti leiavad kõik, et tehtud sai palju vigu. Meie lastest saavad nende vigade üles loetlejad.

Huvitav on mõelda, et minu isa oli sõjaaegne noor. Enamikel minuvanustel sündisid vanemad alles pärast sõda, aastatel 1940-1950. Näiteks Inno isa sündis alles pärast sõda, kuigi Inno on minust seitse aastat vanem. Aga minu isa oli Teise Maailmasõja puhkedes 12-aastane koolipoiss ning 1944. aastal ise sõtta minnes 17-aastane noormees. Mu isa oli sõdur ning mina olen sõduri tütar. Ehk siis mul on sõjaga lähem side kui paljudel minuealistel.

Minu enda lapsepõlv ning noorus möödusid sõdade vahelisel ajal. Sõda oli miski, mis kuulus minevikku. Nagu kummitus, mis vahepeal välja ilmus, kui isa oma sõjamälestusi rääkis, aga mille kohta sa teadsid, et teda tegelikult pole olemas, sest kõik inimesed olid ju ometi aru saanud, et sõjad on valed. Kuulutati ju pärast Teist Maailmasõda "Never again!" ehk "Ei iial enam!" Ja seda oli nii kerge uskuda, sest maailm mu ümber näis nii turvaline. Jah, eks riikide vahel olid ikka pinged, aga mitte sellised, et nendest võinuks paisuda sõda.

Elasin selles roosas mullis kuni 2022. aasta veebruarini. Isegi Krimmi hõivamine ei kõigutanud mind eriti, kuna seda ei tehtud ju sõjaga. Ma olin täiesti veendunud, et sõda ei tule. Et vene väed on seal Ukraina piiri ääres tõepoolest vaid õppustel. Veel eelõhtul viskasime sõbraga naljal, et ahh, Venemaa näitab vaid musklit. Ja siis... SÕDA TULI. Venemaa nimetas seda küll mingisuguseks operatsiooniks, aga pimedalegi pidi olema selge, et see on sõda.

Sõda tuli 77 aastat pärast eelmise sõja lõppu. 15 aastat pärast mu isa surma. Mu isa olnuks selle uue sõja puhkedes 95-aastane. Mina ise olin 44 - mitte enam noor, aga ka veel mitte vana. Mu lapsed olid kümme, seitse ja üks.

Vahepeal ma mõtlen, et mida ütleks selle sõja kohta mu isa - mees, kes oli eelmise sõja puhkedes noor mees. Mida ta ütleks mu lastele, kes on selle sõja ajal väikesed lapsed.

Ma arvan, et me peaksimegi rohkem rääkima nendega, kes eelmise sõja läbi tegid. Miskipärast me nende hääli meedias ei kuule. Jah, nad on juba vanad, üheksakümnesed, aga kõik ei saa olla surnud.

Aga ehk vast kõige silmatorkavaim erisus eelmise ja selle sõja vahel on see, et kui eelmiseks sõjaks olid inimesed, sealhulgas mu 17-aastane isa, valmis, kuna vaid kakskümmend aastat tagasi oli lõppenud Esimene Maailmasõda (mu vanaisa oli sel ajal Venemaal Ufas), siis tänane eurooplane elab endiselt oma roosas mullis ning kujutab ette, et küll kõik laabub. Küll keegi selle "jama" ära klaarib ning kindlasti ei jõua sõda "minu õuele." Mina lihtsalt rahulikult joon oma kohvikest edasi ja vaatan sõda televiisorist.

Ma arvan, et see ongi kõige suurem probleem. Jah, me elame sõjaeelsel ajal, aga me ei ole sõjaks valmis. Tänapäeva inimene ei suuda end ette kujutada rindele, kaevikusse, pommivarjendisse. Ta ei suuda ette kujutada, et peab haarama esikust seljakoti - kui see tal seal üldse on - ning kuhugile jooksma. Sestap ei tee ta seks puhuks ka mingeid ettevalmistusi. Vaid läheb hoopis kalale või koeraga jalutama. Mis on muidugi palju mõnusamad tegevused.

Ja ilmselt saaksimegi kõik koos "panikööride" üle magusasti naerda, kui sõda meie õuele lõpuks ei tulekski. Kui see lõppeks ühel või teisel moel Ukrainas. Mida me ju kõik salamisi loodame. Et Ukraina mehed lahendavad selle kuidagi ära.

Samas tuleb aga Ukrainast teateid, et mehed on väsinud. Ja et mehi lihtsalt enam ei ole. Nii palju, kui vaja.

Nii et peame ikkagi äratama endas oma vanaisad ja vanaemad, isad-emad - need, kes olid eelmiseks sõjaks valmis ning teadsid, mida selle puhkedes teha. Teist võimalust, ma kardan, ei ole. 

PRAEGU ON JU SUVI!?

Nalja ka. Vaatasime täna koos lastega uudiseid. Ikkagi ajalooline päev - Keski võim kukkus. Parajasti olid käimas TV3e uudised, kus intervjueeriti inikmesi tänaval, küsides neilt, mida nad arvavad sellest, et Keskerakond võimult kukkus.

Lapsed vaatasid seda suurte silmadega ning vaikselt. "Miks nad sedasi riides on?" küsis Roosi. "Praegu on ju suvi!"

Ja nii kiresti siis unustataksegi ära, et Eestis on talvel miinuskraadid :D

KES KAOTAB OMA NALJASOONE, KAOTAB KA OMA MÕISTUSE

Üks asi vaevab mind. Nimelt ma olen juba pikemat aega kurvastusega tähele pannud, et väga paljudel Eesti inimestel on ära kadunud huumorimeel. Eriti kurvastab see mind siis, kui tegemist on loovisikuga, kuna loovisik ei saa oma tööd huumorimeeleta hakkama, siis saab temast liinitööline, aga ka teistele on huumorimeel VÄGA TÄHTIS.

Üks esimesi tunnuseid, et huumorimeel kadununud, on see, kui inimene muutub paranoiliseks ning hakkab teisi inimesi kahtlustama. Provotseerimises. Riigireetmises. Rahvavaenlaseks olemises ja nii edasi.

Mul oli üks hea sõber, aga ükspäev ta muutus samuti tundmatuseni ning hakkas ajama sellist iba, mida ma tema puhul poleks mitte kunagi oodanud. Ta ei saanud enam aru naljast, ei suutnud enam maailma avara pilguga vaadata. Tema maailm oli muutunud mustvalgeks. 

Ma saan aru, et praegu on ärev aeg ja sõjaenergia on õhus, mis võib omakorda tekitada hüsteeriat ning psühhoosi, aga kui te tahate ka jätkuvalt normaalseks inimeseks jääda, siis valvake ennekõike selle järele, et te ei kaotaks oma huumorimeelt. 

Seega kontrollige iga päev, kas huumorimeel on teil ikka alles. Minu isa ütles, et tarka inimest tunneb huumorimeele olemasolust. Seda ütles inimene, kes pidi olema oma kodumaalt eemal kaheksa aastat. Viiekümnekraadise pakase käes. Seega arvestage, et kui te oma naljasoone ära kaotate, siis kaotate ka oma mõistuse.

HISPAANIA JUTTU

Jahh, pole seda kuivust meil siin kuskil ning ka soojalaine on sedapuhku läbi. Sel nädalal kerkis tõesti temperatuur 24 kraadini, kuigi lubas 27, ning päike paistis toredasti, aga täna puhub juba jahe tuul ning päike on kadunud. Homme läheb sajule ning siis sajab nädal aega jutti. Võimalik, et isegi kaks nädalat jutti. Mis on muidugi maapinnale ning veevarudele hea. Hispaania lõunaosas on kuivem ning mõnes kohas ei saja üldse. 

Meie oleme mõnusasti Portugali külje all ning ookeanile lähemal. Meil sajab talvel väga tihti ning ka kevaded-sügised on vihmarohked. Seetõttu on siinkandis ka maapind märjem ning põlenguid vähe.
Seega ma julgen väita, et elame ühes parimas kohas, kus Hispaanias elada saab. Mis mulle siin meeldib? Oi, neid asju on nii palju. Lõpmatud oliivisalud! Karjamaad, kus võib puude all rohtu söömas näha lehmi, lambaid, kitsi ning hobuseid. Et Portugal on nii lähedal, ainult kümme kilti ja oledki teises riigis. Lähimasse suurde linna Portalegresse nelikümmend kilti. 

Õhk on värske. Mitte nagu suurlinnas, kus on raske hingata. Hommikul teed ukse lahti - aken on niikuinii kogu aeg lahti - ning tuppa tulvab värske õhk. Esimene hääl, mida hommikul kuuled, on kuke kiremine. 

Seetõttu ei saa mina kunagi aru neist, kes ihkavad Malagasse või mõnda teise suurde Hispaania linna. Kõige mõnusam on maal, siin on Hispaania oma kõiges paremuses. Lihtsad ning head inimesed. Vaikus, rahu. Naabrimehe kitsede juust ning kanade munad. Päevad kulgevad aeglaselt ning kõik päevad on ühesugused.
Muidugi on sama rahulik ka Missos ja Antslas. Või mõnes muus Eesti külas. Lihtsalt pole nii soe. Aga kui sa oled külmaga harjunud, siis pole viga. 

Ja järgmisel nädalal on, ma ütleks, Eestis isegi parem ilm kui siin. Meil siin sajab ning on 14-16 kraadi (pole just parim aeg siia reisimiseks), aga Võrus tuleb kolmapäeval päike välja ning tuleb samuti 14 kraadi. Seega olge Eestis ja nautige päikest! Meie üritame siin selle koleda aja kuidagi üle elada :D 

LENA

Kusagil aasta tagasi kohtasin ma Portugalis ühe väikese linna mänguväljakul Lenat. Inno oli läinud lähedal asuvasse hambakliinikusse ja me lastega läksime seks ajaks mängukale.

Lenal olid suured ja nukrad silmad ning kaasas väike tütreke. Selgus, et ta on täpselt sama vana kui Ella ning et ka nende sünnipäevad on mõlemal juunikuus, Lena tütrel nädal aega hiljem. Ella ja too väike tüdruk said kohe suurteks sõpradeks ning hakkasid teineteist mänguväljakul taga ajama, koos liumäest alla laskma ning kiige pärast kaklema.

Ahjaa, Lena oli koos oma väikese tütrega põgenenud 2022. aasta veebruaris Sumõst. Ta neelas pisaraid sellest rääkides. Sumõsse olid jäänud tema vanemad, Lena koos tütrega pages sõja alates esmalt Kesk-Ukrainasse ning siis Lvivi, kust liikus edasi Poola ning Poolast jõudis ta välja Portugali.

Portugalis oli ta niisiis elanud juba aasta ning inimesed olid ta koos tütrega omaks võtnud. Portugallased ja ka hispaanlased võtavad su üldse väga ruttu omaks, erinevalt näiteks soomlastest. Mu onu, kes on ise soomlane ja kes läks Soome elama 39-aastaselt, ütleb, et on alles nüüd, üle 70nesena, end seal koduselt tundma hakanud. Lena ei tundnud end aga Portugalis vaatamata kohalike sõbralikkusele hästi. Ta igatses koju, Ukrainasse. "Kõige parem on ikkagi kodus," ütles ta mulle oma suurte nukrate silmadega otsa vaadates. Tema tütreke oli aga mänguväljakul õnnelik, temast puudus kurbus täiesti - ta jooksis, kilkas, rõõmustas, säras. "Panen ta siin sügisel eelkooli," lubas Lena.

Vahetasime kontakte ning lubasime olla ühenduses. Jälgisin ikka Lena tegemisi sotsiaalmeedias, ta postitas tordaid videoid enda ja tütrekese jalutuskäikudest ses väikeses linnas, kuni paar päeva tagasi ehmatasin.

Lena kirjutas, et nende linna on pommitatud kaks nädalat järjest ning ta on vaikselt hullumas. "Õhk on depressioonist nii paks, et seda võiks noaga lõigata," kirjutas ta ning ahastas: "Mõtlen iga päev, kas tegin ikka õigesti."

Siis selgus, et Lena oli, jumal küll, juba detsembris, kui Venemaa nii ägedalt ei pressinud, Ukrainasse jõuludeks tagasi läinud. Käinud kodumetsas jalutamas. Ta oli ses videos nii õnnelik. Ja nüüd - meeleheide, ahastus, lootusetus, paanika.

Mul oli Lenast nii kahju. Temast ja ta väikesest tütrest, kelle silmad sellele meeleheite postitusele lisatud fotol enam ei säranud. Sel väikesel Ella vanusel tüdrukukesel olid korraga täiskasvanu silmad. Ta pilk on tardunud ning sest peegeldub küsimus: Miks olen ma siin?

Roosi on vahepeal küsinud, et mis on saanud sellest toredast Ukraina tüdrukust, kes talle Portugali mänguväljakul oma kriite pakkus. Seletasin siis ettevaatlikult, et too tüdruk läks tagasi Ukrainasse. "Miks?" tegi Roosi suured silmad. "Seal on ju sõda!"

Kes oskaks vastata? Ehk lootis Lena, et sõda lõppeb pea? Ehk oli koduigatsus nii suur, et ka hirm sõja ees ei kaalunud seda üle?

Kas ta kahetseb oma otsust? Kas ta tuleks tagasi siia, kui vaid nii hirmsasti ei pommitataks?

Ma ei taha teda haavata ega küsi.

Aga see tema lugu paneb mõtlema küll. Et kas on õigem lähtuda omaenda või lapse soovidest? Kas on õige täita enda soov ka siis, kui on oht, et see võib su lapse õnnetuks teha? Mis on tähtsam - kas olla kodumaal või olla terve ning turvalises kohas? Mida ütlesid selle peale lapsed?

AEG ON SUVERIIDED VÄLJA OTSIDA!

Aeg suveriided kapist välja otsida :D Eile mängukal. Aga reedel tuleb juba 28 kraadi! Inno on vaimustuses. 

KUKERBELL

Täna sai Roosil kehalise tunnis nalja. Nimelt küsis Roosi lemmikõpetaja Carlos, kuidas öeldakse eesti keeles "somersault."
"Kukerpall!" ütles Roosi tähtsalt. 

"Kuker... bell?" üritas Carlos püüdlikult järele hääldada. "So difficult!" Ehk siis "nii raske!" 

See pole ainus eestikeelne sõna, mille Roosi on oma koolikaaslastele ning õpetajatele selgeks õpetanud. Huvi eesti keele vastu on siin igatahes suur, ka laul "Põdra maja" võeti siin juubeldustega vastu ning prooviti isegi järele laulda. 

Ehk siis kui keegi on samuti siiakanti kolimas, siis võib arvata, et varsti on Roosi taktikepi all meie kandi inimestel eesti keele algtõed selged :D 

Pildil kolmeaastane Roosi sessamas linnakeses, kus ta praegu üheksasena kooliteed tallab.

NUNNUMEETER PÕHJAS :D

Naabrite kolm kassi käivad iga päev meie hoovi peal päikest võtmas ja lastega mängimas. Kõihe mänguhimulisem on see noor punane kass, kelle lapsed on ristinud Garfield'iks :D 

IMELINE AEG

Hispaaniasse on saabunud imeline aeg. Kevad ei ole veel nö ametlikult alanud, aga hommikud on juba väga soojad. Täna tuleb juba 23 kraadi. Õhk on joovastavalt värske ning kogu loodus ärkab rõõmsalt elule. Puud lähevad üksteise järel õide, rohi kasvab mühinal. 

Nii lähemegi kohe pärast hommikusööki välja. Kes ajalehti-ajakirju lugema (meile käivad siia mõned Soome ajakirjad ning Daily Mail), kes kasse taga ajama, kes vankris rõõmsalt jalgu kõlgutama. Kõigil on mõnus - nii inimestel kui loomadel. Inno loeb lamamistoolil pikutades värsket Suomen Kuvalehti't, mina Annat ja lapsed käivad kassidel järel. Nad ilmuvad me aeda tavaliselt keskpäeval ning otsivad endale siis kõige mõnusama koha pikutamiseks. Me elame nimelt mäe otsas nng siin on nii päikeselisi kui varjulisi kohti. Kassidele meeldib päike, niisamuti Innole. Mina eelistan soomlasele kohaselt varju.

Praegu on siin mu arust kõige mõnusam. Pole enam jahe, kuigi hommikuti on aiamööbli padjad veel niisked, aga pole ka üldse palav. Isegi keskpäeval ei ole üldse palav. Vaid just paras. Ja see õhu värskus! See on lihtsalt jumalik.

Ma ei saa aru, kuidas ma kunagi unistasin sellest, et elan suurlinnas. 2020. aasta koroonasügisel ning -talvel elasin lausa metropolis. Lissaboni kesklinnas ning selle kesklinna tuiksoonel. Öösel sõitsid me akende alt mööda bussid ja trammid ning tänavaplaadid kolksatasid iga natukese aja tagant. Ella oli siis paarikuune, Roosi kuuene. See aeg, mil Lissaboni kesklinn oli praktiliselt inimtühi ning kõik ärid peale mõne üksiku elutähtsa poe ning restorani olid kinni, jääb mulle igaveseks meelde. Äge kogemus, aga korrata ei tahaks.

Nüüd meeldib mulle kõige rohkem me küla meenutava väikelinna rahulik elutempo. Et pood on kümneminutise jalutuskäigu kaugusel ning kool ka. Et hommikud on nii... vaiksed. Hääletud. Võib-olla haugatab kuskil koer või kireb kukk, aga see on kõik.

Kas sama rahulik oleks ka Võrus, kus elasime enne? Jahh, Võru ei ole enam kunagi see vaikne kena kohakene, millest laulis mu isa. Kuhu me Innoga 2010. aasta märtsis kolisime. Just selle sama vaikuse pärast.

Kell saab kaks ja me kõik muutume uniseks. Algab Hispaania päevapoolitaja, siesta. Kolime kõik tuppa ära. Päike jääb välja edasi paistma ning kassid ei mõtlegi veel koju ära minna. Ju on meie hoovi peal siis mõnusam pikutada.

On imeline aeg.