Möödus suvi, VII peatükk

Pildil paremal Endla Saar, Peetso Oti (Ats) pruut ja Mihkel Kukk, Kastolatsis 1943. aasta suvel.
----------
See vaatas talle otsa, sirutas siis käe perrooni suunas ning hüüdis:
“Hei, Ats! Kuhu sa jooksed? Luba mu sõidupilet!”
“Ei, sõber. See nõks ei lähe läbi. Astu aga rahulikult tagasi!”
“Missugune nõks? Issand hoidku, olge ikka inimene. Mu sõber läks ees ja tema käes on piletid.” Ja noormees vaatas ametnikule niivõrd ausameelselt silma, et too lõi kahtlema.
“Noh, olgu peale. Jookse siis,” ja astudes kõrvale, lisas: “vagunisse sa ikka ilma piletita ei pääse.”
Vaguni eesruumis pahandas noor heledapäine vagunisaatja vanaldase naiskodanikuga:
“Kuhu te trügite? Ma ju räägin teile, et ilma piletita ma teid sisse ei lase. Astuge tagasi maha!”
“Mis see paar jaamavahet siis ära ei ole,” kordas naine kangekaelselt ja rühkis edasi.
“Olge ometi mõistlik, inimene; te näete, et teid ilma piletita sisse ei lasta,” tuli vagunisaatjale abiks pikakasvuline prillidega noormees, kes oli oma kaaslasega äsja vaguniuksest sisse astunud.
Vagunisaatja naeratas ootamatule abilisele ja kohendas oma käharaid lokke.
“Astuge edasi vagunisse, palun.”
“Pole viga. Kui teil midagi selle vastu ei ole, siis seisame siin koridoris. Nagu ma näen, on vagun juba ilma meietagi puupüsti täis.”
“Nagu soovite.” Ja näitsik sulges ukse, sest rong hakkas järsu tõmbega liikuma.
“Päris häda teil nende jänestega?” küsis tõmmunäoline noormees, kes oli samuti jäänud koridori seisatama.
“Minul ju lõpeks ükskõik, aga peaks tulema kontrolör, siis on peapesu oodata, kui oled mõne piletita reisija sisse lasknud.”
“Küllap me aitame teil siin korda luua,” lausus prillidega noormees ning nõjatus seinale.
Näitsik kinkis talle selle lubaduse eest võluva naeratuse.
Oli juba kesköö, kui rong peatus mingis jaamakeses.
“Kuidas seda jaama nimetatakse?” küsis üks noormeestest vagunisaatjalt.
“Varreste. Peatus on siin lühike. Sõidame kohe edasi.”
Juba kõlaski ärasõiduvile, kui vaguniuks avanes ning sisse astus tugev ja tüse vormiriides raudteeametnik.

“Sõidupiletid, palun.”
“Üks moment,” vastas tõmmunäoline noormees ning pistis käe taskusse, hakates selles sorima. Kontrolör pööras talle hetkeks selja ja samal silmapilgul libistas noormees end ta selja tagant mööda ning hüppas juba liikuvalt rongilt maha. Enne, kui ametnik jõudis midagi taibata, järgnes oma kaaslasele prillidega noormees, oleks peaaegu komistanud vagunitrepil, kuid maabus siis ikkagi õnnelikult perroonil.
Kontrolör vaatas neile vihaselt üle ukse järele, sülitas korra ning pöördus siis etteheitvalt vagunisaatja poole:
“Juba jälle on teiega sekeldusi. Olen sunnitud tegema teie kohta ettekande.”
“Aga nad olid ju nii kenad ja viisakad noormehed, et ma ei osanud aimatagi, et mul on tegemist kaabakatega,” seletas vagunisaatja nutuvarjundiga hääles.
“Te olete ametis, mitte aga siia tiiba ripsutama tulnud!” käratas kontrolör, kuid nähes näitsiku õnnetut näoilmet, naeratas lepitavalt ja astus edasi vagunisse.

“Ilusa supi sa keetsid. Järgmine rong sõidab siiapoole alles homme öösi ja meil pole kopikatki taskus,” pahandas Jüri kaugenevale rongile järele vaadates.
“Mida mina sain sinna parata, et see neetud tüüp vajus sisse just sel hetkel, kui rong juba liikus. Muidu oleks me võinud ennast mõne teise vaguni külge haakida.”
“Oleks tädil rattad all, oleks ta omnibuss. Tõid mind senikaugele, tassi nüüd ka edasi.” Ja Jüri istus kraavipervele maha ning süütas sigareti.
“Kõigepealt tutvume olukorraga,” sõnas Ats, vaadates ringi. Kuid ligidal ega kaugel polnud näha ühtki ehitist, ainult maasse taotud tulp, millele oli kirjutatud jaama nimetus, tähistas kohta, kus alles mõne minuti eest oli seisnud rong. Pime sünkjasmust öö ümbritses neid. Nähtav oli vaid helendav maanteelint, mis kadus eemal tumeda metsa vaikivasse hõlma.
Nüüd tõmbas Ats taskust välja kortsunud paberi, laotas selle laiali ja valgustas taskulambiga.
“Oli õnn, et võtsin kaasa maakaardi, nüüd teame vähemalt orienteeruda. Varreste. Käes. Umbes nelikümmend kilomeetrit Tartust ja kolmkümmend kilomeetrit mööda maanteed Rebastesse Leida poole. Lähim asustatud punkt Mäeküla, asub siit viie kilomeetri kaugusel.”
“Mäeküla?” küsis Jüri kiiresti. “Mäekülas elab ju Aino. Nii et näljasurma veel karta pole.”…