Möödus suvi, XI peatükk

Pildil seltskond jõe ääres, foto 1930ndate lõpust. Pildil keskel olev poiss on Georg (romaanis Jüri).
--------
Rebaste, väike alevik asetses Eesti ühes looduslikult kauneimas kohas. Kõrged järsud mäed ja kaunid orud väikeste järvedega ümbritsesid teda igast küljest. Veidi eemal teistest majadest, kõrgemal kohal seisis helevalge kirik, mille juurde viis pärnade allee. Kohe maantee kõrval, vanade põliste puude oli surnuaed, mis oli ümbritsetud kivimüüri ja suure raudse väravaga.
Kui noormehed jõudsid alevikku, hakkas päike juba loojuma. Sammunud mööda surnuaiast ning mõningatest majadest, kust meie reisumehi uudishimulikult silmitseti, saabusid nad kohale, kust järsk tee viis mäest alla. Sealt avanes vaade tasandikule, kus laiusid lokkavad viljaväljad ja rohetavad heinamaad. Veidi eemal mäejalast asus üksik talu paari hoonega. Ats seisatus.
“Loigu,” lausus ta lühidalt.
“Leida kodu?”
“Jaa.”
“Lähme,” sõnas Jüri, hakates astuma mööda liivast järsakut alla.
“Pea!” hüüatas Ats. “Tead, mida ma mõtlen. Hiilime märkamatult ligemale ja vaatame, mida seal tehakse.”
“Sa loodad nähtavasti uut toitu oma armukadedusele. Aga minule on see lõpeks ükskõik,” sõnas Jüri muiates ning pöördus teelt kõrvale.
Poisid laskusid mööda metsaga kaetud mäekülge põllule ja kadusid rukkisse. Mööda rukist kummargil edasi liikudes jõudsid nad kohale, kust võis vabalt jälgida, mis toimus õuel ja kuulda isegi valjemat kõnelust.
Lamades rukkis, tallates seejuures hoolimatult kallist jumalavilja, jäid nad vaatama.

Avar, kollaseks värvitud ja punase plekk-katusega elumaja asetses küljeti vastu maanteed. Üle õue seisis väike loomalaut ja mingisugune varjualune. Eemal tiigi kaldal kükitas tahmast mustaks suitsenud pisike saun. Teiselpool talu näis aga olevat kaunis suur viljapuuaed, mis oli ümbritsetud lattaiaga.
Ei mingit liikumist kusagil. Ainult elumaja kahest punasest korstnast tõusev suits andis tunnistust sellest, et talus toimus elu.
“Huvitav, milleks nii suur elumaja sellise väikese talu kohta?” küsis Jüri.
“Leida isa polnudki õige põllumees, vaid rätsep. Talutöö oli talle vaid kõrvalharrastuseks. Nüüd aga on isa surnud ja Leida ema peab talu koos oma vanatüdrukust õega.”
“Siis on siia ju hädasti peremeest tarvis. Ma ei saa sellest üldse aru, miks te Leidaga koolis käite. Abielluge ja hakake tööle!” naeris Jüri.
“Leidast ei saa töötegijat. Ta on ju liiga ära hellitatud.”
“Aga koolilõpetajat veel vähem. Ega ta muidu teist korda teaduskonda vahetaks.”
“Sul on õigus. Ta peaaegu üldse ei õpi,” sõnas Ats vaikselt.
“Vaid otsib meest!” irvitas Jüri.
“Sinutaolist, kes teeks tööd, kuna tema võiks mängida prouat.”
“Tasa! Paul tuleb,” sosistas Ats.
Lauda nurga tagant ilmus nähtavale tüsedavõitu, umbes kolmekümneaastane mees. Ta oli särgiväel, käised üles keeratud, säärsaabastes ja tal oli peas vana kaabulodu. Seljas kandis ta vikatit.

“Ja sina rääkisid, et pole peremeest. Vanapoiss on tööle pandud! Päevatööga näib ta igatahes hakkama saavat. Huvitav, kuidas ta öötööga toime tuleb! Kolm naishinge ju peres,” seletas Jüri, pidades kinni naeru.
Paul, riputanud vikati katuseräästasse, kergitas pükse ja sisenes elumajja.
“Tead, lollust sai tehtud, et siia tulime. Sõidame tagasi linna,” rääkis Ats, ise kusagile kõrvale vaadates.
“Ära ole narr. Nüüd, kus sa mind siia oled vedanud, tahad lõbust ilma jätta. Tahan end Leida leeripäeval korralikult täis juua ja priskeid maaplikasid tantsitada. Tead, mis. Ronime sinna varjualusesse heintesse magama ja hommikul ilmume välja nagu õiged mehed kunagi, kes saabusid jaamast öise rongiga.”
Vähese kõhkluse järel Ats nõustus ning poisid hiilisid lauda tagant varjualuse ukse juurde ja lipsasid sealt sisse. Ruum oli pime ja heintega täidetud. Käsikaudu kobades ronisid sõbrad ülesse. Vaevalt olid nad endale sobiva koha leidnud ja pikali heitnud, kui üle õue kostsid rasked sammud, mis peatusid küüni ukse ees.
“Tss,” sosistas Jüri.
Uks avanes ja lävele ilmus Paul…